Viimane päev tööl. See oli ja siiani tegelikult on umbes sama arusaamatu kui oli viimane päev Saksamaa pere juures. Lihtsalt ei saa aru kohe. Anneli tõi lilli ja külvas mind õhtul üle koogi ja mustikate ja tikrite ja õuntega. Nii hea ja nii väga armas. See jõuab millalgi varsti kohale, päriselt, ja siis on oh kui nukker, sest ma jään neid igatsema. Imelik, aga tõesti, isegi kliente. Mõnda vähemalt. Vähemalt käis täna - justkui mu viimase päeva puhul - püsikliendist metaldude. Hii. :D
Ja nii kuhjasin ma omale need mustikad ja tikrid ja tüki kooki koos tassikese piparmündi teega (pluss sidrunilõik) enda ümber ja vaatasin American History X-i, mida soojalt soovitati. Oli hää vaatamine. Veidi karm paaril hetkel, aga hea teostusega.
Ja nii kuhjasin ma omale need mustikad ja tikrid ja tüki kooki koos tassikese piparmündi teega (pluss sidrunilõik) enda ümber ja vaatasin American History X-i, mida soojalt soovitati. Oli hää vaatamine. Veidi karm paaril hetkel, aga hea teostusega.
I never say good bye. It gives me a chance to come back agian.
2 comments:
Mulle meeldib see viimane lause.
Kui keegi välismaale läheb, siis pole mul ka mõte "appi, ta läheb ära!", vaid mul on mõte "nii tore, ma saan külla minna" või "ta tuleb varsti ju tagasi". kurb on muiduigi see, et välismaa röövib inimesi ja sõpru. aga se tähendab seda, et mõlemad pooled peavad kõvasti vaeva nägema, et nii ei juhtuks. :)
anna oma plaanidest ka teada, eks.
Kindlasti annan. =)
Just - külla! Aga palun! :D Ja eelmisest korrast ei röövinud välismaa küll ühtegi sõpra. Ma ei laseks sel ühtegi sõpra röövida. Õnneks on inimesi, kelle nimel seda vaeva näha ja hea meelega. =)
Post a Comment