I see dead babies

Kas kaks korda nelja päeva jooksul on palju kontsertitel käia? Eh...Ei!

BIB, Aides, Foreigner & Alice Cooper 2.12

Brides tegi oma asja korralikult ära, nii korralikult kui seda heli lubas. Vokaalid olid kuhugi saali tagaotsa suunatud ja peaaegu mitte midagi ei kuulnud eest, mis mikrofoni lauldi.

Siis liitusid pruutidega Aidese poisid ja tegid koos Zeppelini "Immigrant Songi". Kuidas meeldiks, kui laval on kaks solisti, kolm kitarristi, bassist ja kaks sünkroonis mängivat trummarit? Mulle meeldis ja oi kuidas. Brides lahkus, jäi Aides, kes seekord oli kõvasti tublim kui viimati Rock Cafés. Kell polnud kaks öösel, und ka polnud, kuigi kitarrist oli ikka sama liikumatu laval. Nii jubedalt tahaks näha neid lava ka lisaks häälele millegi muuga täitmas. Ja lõpuks, viimase loo aja, tuli ilmselt keegi korraldajapoolelt lava ette neile vehkima, et nad ära lõpetaks. Ei lõpetanud, voh...mitte enne loo lõppu. Tik tak tik tak.

Siis tiksusid minutit kella kaheksa poole ja lava vallutas...Steven Tyler? Ma mõtlesin, et mina olen see loll ja pime, kes arvab, et Foreigneri laulja on Tyleri peaaegu koopia. Aga ma polnud ainuke. Tyler või mitte, Hansen ja co või õigemini Foreigner Hanseniga oli kuradi hea. Nad pole üldse see "I want to know what love is"-ballaadi-bändike. Oh ei. Täitsa sõnatuks võttis, mis muusikat sealt tuli ja kui hästi seda edasi anti. Toosama maailma üks tuntuim laul esitati alles lisaloona ja ühendkooridega publiku näol, kes Hanseni arvates suurepäraselt laulis. Ise enam ei saanud aru, sest kõrvad olid umbes eriti valjust muusikast.

Vaheajal sai turvadelt medikaid manguda ja varjushow'd vaadelda - alguses liblikad ja siis...midagi muud vööst allapoole. Mõnel lavamehel on liiga igav.

Aga lõpuks kustutati tuled ja Cooperi lipu taga sai hoopis teist varjushow'd näha - vale-Cooper tõuseb lavale, aga õige Cooper viruta temast mõõga läbi. Okei. Ja siis algas Cooperi show. Ma ei teagi, mida öelda. Lood olid tasemel ja neist oli tõesti üks suur nidend tehtud, kord beebi tapmisega, kord ülespoomisega, naisepeksuga (või siis tütrepeksuga) ja hullusärkidega. Ja kui nüüd natuke tiinitseda, siis mõlemad kitarristid - Keri Kelli ja Jason Hook - olid sellised silmailud, et vahepeal hakkas silmadel valus lausa. Hihih. Nende medikaid sai ka turvameestelt paluda - kes muuseas polnud väga viisakad ja pärast said pihta, kui "hea" on paluvaid fänne õrritada -, neile lisaks veel kaelakeesid ja Alice'i-maa raha ja lõpuks Mr Kelli kaelakeedki. Rääkimata playlistidest, mida mõni lavamees lausa lavalt rahvale viskas.

Ah...muusikast? Mis te arvate? Härra Cooper ikka oskab. Publikuga suhtles ta küll vaid lõpuks vist sõnadega "Thank you Tallinn!" jne, aga mis sellest. Show oli hea. Js "Poison" (mis kahtlaselt just praegu pleieris mängima hakkas) oli teine laulupidu. Kurat, et ma kunagi ei osanud mõeldagi, et ma seda lugu lives näen. SEDA lugu, mida ma aastaid armastanud olen. Elu võib vahel liiga hea olla.

GayBari jõudis kolm medikat, kaks playlisti, purukstorgatud õhupall, Kelli kaelakee ja üks Alice'i-maa raha. Not bad, not bad at all. Aga need olid nagu eriti toredad lisandid meie üldisele vaatele ja asukohale keikkal - esimesena uksest sisse ja jooksuga üle halli - hopsti! - ette ritta ja keskele. Häh? Siiamaani ei usu. Sellega võib ju ära harjuda...o.O

Mansonil kordame? Turvamees, kes publikut minema saatma hakkas, ütles, et tulge aasta pärast tagasi või järgmisel korral ja ma poolenisti omaette pobisedes vastasin talle siis, et kolme nädala pärast näeme. Siis peaks professor Rannuti loenguinfo järgi olema ka kõrvad taastunud.

Uh, see orka otsas rippuv beebi on siiamaani silme ees...Šokk-rokk.