I'm not playing a role now

I'm here just because

I've got to say

I'm not a fan of yours anymore

but you're still my only idol

("Hugging the Phone" - Lapko)

Ei-ei, see ei käi mitte Mansoni kohta. Ma isegi ei tea, kelle kohta ma seda öelda võiks. Pole oluline ka hetkel.

Ma teadsin, et rahvast tuleb rohkem jama kui onu Mansonist endast. (Yeah, ta tõesti on mees) Tema oli laval sama kahjutu kui tihane puuoksal, isegi pooleteist meetri kaugusel, mõrvar-nuga käes ja platvormkingad jalas.

Ohtlik polnud mitte tema, vaid need 4000 inimest selja taga, kes ka kõik teda vist pooleteist meetri kauguselt näha tahtsid. "These are the points of pressure," ütles ameeriklasest tiimionu ja ostutas otse mu nina ette maha, öeldes meile täiesti rahulikult, et kui võred pikali lendavad, oleme me in trouble. Thanks for that, dude. Aga isegi kui enne kõige algust liikusid need võred koos meiega, siis kõige järgneva ajal ei liikunud nad kriipsugi. Pärast lihtsalt litsuti meid vastu seda, nii et erinevad kehaosad valutavad, mõned ka mitte võrest, vaid...Nojah...kas siis kohutavalt vastikutest venelastest või, tjah, lõppkokkuvõttes täiesti kenadest lätlastest, kes alguse nõmetsemisest üle said. Tahaks selle huulepulga juustest välja saada...

Määh, öelgu inimesed, mida tahes, Lapko ON hea. Ma ei viitsi enam isegi öelda, et asi on maitses, sest selle üle on toe vaielda. Mulle meeldis ja sellepärast ma neid ka kuulan hetkel ja loen sõnu ja mõtlen: "Vau, mis sõnad!" Hahah, naughty. Manson oli oma toolide, kõnepultide ja sammastega ka hea. Küünlad päris alguses olid nii...jõulud. Aga show poolest oli Cooper näiteks palju teatraalsem ja teatri mõttes ka hirmutavam ja šokk-rokkarikum.

Ma ei hakka sinikaid ja niisama valusaid kohti üle lugema, aga ma tean ainult seda, et Korni-Flyleafi-Deathstarsi kontsertil tahan ma olla samas kohas või vähemalt samas reas...kui nemad ainult ei sülitaks.