...kostsid hõiked Ajaloo Instituudi hoones kell 6.30 ja veelgi varem hommikul, kui entusiastid veetsid aega kas eesti filme vaadates või fuajees lauldes. Peaproov hilisemaks.
Varem aga sai kenasti tundide kaupa istuda ja filme vaadata, süüa ja juua ning varahommikutundidel ka laulupeo laule laulda. Ja nii laulda, et hääl läks suurest üllatusest puhkusele. Nii kaua pole ju saanud isamaalisi lauluridu huulile. Rääkimata siis esimesest korrast laulda "Krambambulit", kui too jook viimaks valmis.
Uhiuus kingitud tekkel peas, Eesti lipuke käes, marssisime üles Toompeale riigilippu heiskama. Rahvast oli oi kui palju, päikesetõus ilusaim roosadest taevastest üldse, varbad kui jääkangid, kõned lühikesed ja tuju ikkagi hea. Eks ka seal sai natuke laulda, TTÜ-d tervitada, pildistada ja alla Reaalkooli juurde marssida.
Ja kõigest sellest veel varem sai isegi ka rokk-kontserdil ära käidud. Okei, see oli rohkem blues kui rokk. Chris Rea siis seekord. Kohutavalt naljakas oli olla - noor ja mitteviisakalt riides. No et korralikes saabastes, seelikus ja ilusas pluusis, soeng peas. Ja mitte 40+. See selleks. Muusika oli kohutavalt hea. See polnud see hüppa-karga-end-meeletuks-karju-hääletuks koht, see oli pigem see, kus sul on ruumi ka kolmandas reas, õhku, mida hingata. Ah, aga muusika oli mõnus. Nagu need 20-midagi laest alla rippuvad kitarrid ja Mr Rea ise, kes meid laulma püüdis saada. Laulurahvas ei saanud just väga hästi lihtsa yea-aah'ga hakkama, aga käis kah.
Nii et päris siuh-säuh-siia-sinna nädalavahetus, aga üdini põnev ja tore. Ja unetu. Tahaks midagi teha...Tammsaare parki Kolumbus Krisi kuulama?
Palju õnne!
No comments:
Post a Comment