"Norra Metsa" peategelane Watanabe veetis vahel oma pühapäevi linnas ringi jalutades, raamatuid ostes ja kohvi juues. Ma veetsin osa laupäevast raamatupoes, vanalinnas ringi jõlkudes ja kodus teed juues. Not bad, is it? Peaks ka raamatu kirjutama. Tjah, mul pole ainult neid vanu armastusi, kellest seal rääkida. Mis seal's ikka, raamat jääb kirjutamata. Aga kaks tekkis vähemalt (omatehtud pappkarbist) riiulisse juurde. Ühe kingin isale tegelikult, kuna ta mulle sellest raamatust rääkis, ja et see umbes kolmas raamat oli, mida ma antikvariaadis nägin, pidin ma ta ju lausa koju kaasa võtma.

Peale kassanoormehega paari kohustusliku ja lõbusa sõna vahetamise polnud ma just väga sotsiaalne tegelane täna. Ega linnas lausvõõraste turistidega juttu ju ei puhu, eks? Samas, selle kutiga, kes valgeteks sukkpüksted, valges torujas mütsis ja siniseks värvitud näoga mööda Viru tänavat sörkis, et endale sooja saada natuke, oleks küll paar sõna rääkida võinud. Eks miks ta just Tallinnasse (ilmselt) oma poissmehepidu pidama tuli. Nad - tema pluss normaalses riides sõbrad - põgenesid küllalt kiiresti aga külma eest O'Malleysesse.