Need neiud peaks kord elus ühel ära käima ja siis avastama, et paraad pole päris nagu kontsert. Aga meeiülendav oli ikkagi. Seista päikese ja külma tuule käes, ootamisest rahulolematute inimeste vahel ja vaadata pealt peaproove. Tegelikult oli paraad ikka kohapeal väga palju toredam kui pisikesest telekapurgist vaadatuna.
Imelik kohe, kuidas mulle nii tohutult onud mustades, valgetes ja rohe-laigulistes mundrites ja kaitseväe sõidukid peale läksid. Selline tunne, nagu oleks ise viieaastane laps ja näeks elus esimest korda kaitseväeroheliset veoautot vedamas taga õhutõrjeraketti. Olles ise ometi ühes sellises pool Naissaart läbi loksunud.
Ja siis muidugi veel kõik see, mida telekast ei näe - tumehall salapärane WV kaubik kahe päikeseprillide, binoklite ja raadiosaatjatega varustatud mehikesega, reamehed nina all pobisemas ülemusele käskluste peale "Just nii," ja hõiked, mida kuuleb kehvemini kui kaamerate abiga. Presidendi tervitusi teisest väljaku äärest ikka ei kuule küll, ainult pataljonide ühiseid hõikeid kuuleb arusaadavalt. Või on asi minu rikutud kõrvades.
Äärmiselt tore oli!
No comments:
Post a Comment