I ride this train in a dreamlike state of mind, through a field of frozen memories

Külm on väljas. Bussis kordas väike laps püüdlikult peatusenimesid, keegi vanem naine küsis bussijuhilt, kas selle bussiga haigla juurde ka saab. Morni karvase jah-vastuse peale tuterdas naine piletit komposteerima. Ta läks oma meest vaatama. Miks? Pelgalt pakkumine. Vahel on hea mängida peas mängu kes-kuhu-läheb.

Dr Gerardi küpsised on head, kuid Savage Gardeni vana väga armas soojus, mis liigutab vahel hingepõhjani, on veelgi parem. Kohutavalt hea on istuda pimedas toas ja vaadata neid videosid ja kuulda seda häält, mis kunagi nii tohutult tähtis oli. Siiani on, jääbki, kuid mitte enam igapäevaselt. They say first love never dies. It doesn't. Nii kui kõlasid "Truly Madly Deeply" esimesed noodid, kadus külm sõrmeotstest ja hingepõhjast. See lugu ja "I Knew I Loved You" video on need kaks, mis alati naeratama panevad ja seekordki pisara silmanurka tõid. Ei tea, miks just need. Ja miks olen ma ära unustanud, vähemalt kuhugi tagaplaanile lükanud need read, need sõnad. "Break Me Shake Me" on nii tuliselt vihane ja hea - alati hea - ja kõik muu nii südantsoojendavalt armas.

"...the tears of joy..." See kõik oli nii tuttav ja igavesti...

On inimesi, kes vajavad valgust ja sära lõpmatult, nad imevad selle endasse ja vajavad veel rohkem, kuid on neid, kellele seda kõike vaja pole, nemad ise säravad. Neid oli kaks ja nad olid erinevad. Kuid koos tõid nad sära nii paljudesse südametesse. Isegi kui nende endi teed paralleelselt kulgesid, aga kunagi kokku ei saanud, tõid nad kokku teised, endi ümber ja kaugemalgi.

...now we don't live, we exist, we just run through our lives...so alone..."

Aitäh...