Leitud rahakoti lugu

Õigemini kaotatud vist.

Piinlik oli lausa seista poes leti ees ja tuhnida kotis, et leida rahakotti, mida seal üldse polnudki. No täitsa lõpp, kus ta siis on? Teate isegi seda pisikest paanikat, mis sellistel puhkudel tekib. Naeratasin vabandavalt müüjannale, kes siiras kahjutundes vastu naeratas. Nii, ja kus on see rahakott siis???

Kotist keegi seda ära võtta ei saanud, see on kindel. Olin ma tõesti nii loll ja jätsin selle kooli raamatukogu ette toolile vedelema? Loota ju võib, et see sinna jäi, ja et keegi selle ka kuhugi ära andis. Trammiga ka sõita ei julge, kuna piletit ju pole. Eks siis jalutame tagasi, mis see siis ikka kahju teeb? Kaks korda ühe trammipeatuse vahe pole ju suur trenn, eks.

Fuajee infotädi ei teadnud midagi. Ohh. Raamatukogu konsultanti ka kohal polnud. No eks siis tuleb samast saalist küsida, kus ma enne just õpiku tähtaega pikendasin. Sealt välja tulles ja raamatut kotti toppima hakates ma ilmselt rahakoti toolile jätsingi. Küsisin siis, juba peaaegu kadunud lootuses.

"On küll, konsultandi lauda toodi," vastas too naine ja ma hakkasin peaaegu rõõmust hüppama. Ta soris natuke sahtlites ringi ja leidis lõpuks üles mu kallikese. Trepist uuesti alla minnes naeratasin ma omaette ja mõtlesin, et ma ikkagi usun inimeste headusse.

Ja asjad sain ka poest kätte. Aitäh!