You're all cupcakes with lots of frosting

Aw, thanks, Davey. You're so very welcome.

Aga eilsest. Metsatöllist jäime me elegantselt ilma, nende kaja kuulsime umbes paar minutit Lauluväljakust veel natuke eemal olles. See saab juhtuda ainult nii, kui kaugelt üle tunni aja istuda Mäki väliterrassil ja jõllitada vaheldumisi üle tee olevaid nelja blondi pikajuukselist velotaksojuhist tüüpi ja tänaval mööduvaid juukseid. Või, noh, juuksed ja nende omanikke. Ühed juuksed olid kohe eriti, eriti vägevad, pluss inimene nende all...whoosh. Retsept kõigile, kes valget salli vööna kannavad.

Lauluväljakule saabusime vihmaga keset mingit räpirühma, Smilers tuli juba kolmandas reas, vasakul lavaserves, Gods of Metal T-särgis dude'i seljataga ja vihmata. (Tüübi T-särgi keskel oli suurelt Guns'n'Rosesi logo ja all palju toredaid bände.) NBS tuli juba esimeses reas rahulikult võre ääres. Edasine enam nii rahulik polnud. Loomulikult sai keikka liiga kiiresti läbi, loomulikult olid Kristol needsamad lühikesed püksid jalas, loomulikult olime me ikka vasakus lavaservas ehk teisel pool ning loomulikult oli bänd super-hüper-mega. Hyper-power ;) Kael on ka meeldivast headbangist meeldivalt kange. Pärast õhtu naela tuli veel The Sun ka, tuli koos vihmaga. Kõva vihmaga. Ja meiepoolse esireast kadumisega tahapoole, natuke juukseloopimist ja eriti sita heliga kõlaritest vähemalt poole keikka ajal. Hää.

Bussisõit oli mõnus ja lühike ja möödus magades, Pärnus oli külm, jalad olid märjad, tätokas kenasti kahes Tallinna WC-s ära kreemitatud, püksteääred natuke sopased ja tuju hästi hästi hea.

Ja hästi suur kalli ja aitäh Laurale - kitarr on nii armas. :D