Ciao!

"Bravissimo!" hõiskas jäätist müüv onu, kui ma talle täpse raha müntidena kätte puistasin. Sellest on nüüd peaaegu nädal möödas ja vahepeal juhtus nii palju. Ja praegu mõlgub meeles ainult see, et Poolas oli eriti vägev rokiraadiojaam. Ja oi kui hullud me bussis olime, no täitsa lõpp - teoreetiliselt oleks pidanud kõik magama ja end lõpuks bussist välja vedama, padjanäod ees, aga ei. Pool päeva läbi Leedu ja Läti sõites möödusid lauldes, karjudes, naerdes, lolli mängides - mida iganes. Oijah, selle seltskonnaga ei taha ma kunagi enam reisida, samas ei jõua järgmist korda ära oodata. Õnneks pole kaua oodata. Hihi.

Rooma arbuusijäätist tahaks. Seda, mis maitseb nagu päris, mitte nagu keemia. No aga nüüd tuttu, niigi...ee...tegelikult on niigi palju magatud, aga oma voodi ikkagi. Oma mõmmi ja oma tuba seinalt langevate postritega - minestavad mind nähes juba. No mis sa ikka teed.

Ciao!