Back to London with a surprise

Londonis istutasime end parki ja hakkasin hostele läbi helistama. Aga, oh üllatust, kui Hyde Parkist toimub kolmepäevane festival, käimas on Wimbledon ja kuskil ligiduses on AC/DC, ei ole ju kuskil ühtegi hostelikohta võtta! Park lukustati kell kuus ja vedasime oma väsinud ja ärevil kondid ja kohvrid rongijaama pingile. Huvitav, kui palju pilet Poola maksaks? Tekkis mitu-mitu-mitu plaani lendude ümbermuutmise ja uute otsimise ja kõige sellisega. Meid kiskus Poolasse nagu ei kuskile mujale, isegi kui vaevu nädal varem oli sõna "poolakas" olnud meile kui sõimusõna.

Lõpuks veeretasime kohvrid Starbucksi, istusime seal kirjaneitsidena viimase hetkeni enne kinnipanemist, rühkisime bussijaama tagasi ja soetasime piletid Brummy'sse. Our sweet-sweet Brummy. Meie endine hostel oli pilgeni täis, aga teine hostel oli valmis meid ka kell 1 öösel vastu võtma. Sinna jõudsime kell 2, sest teel olid ummikud - lõppes festival pargis - ja teekond hostelisse oli arvatust tsipa pikem ja hõlmas kohvrite vedamist trepist alla ja hostelitrepist üles.

Aga kes ootas meid leti taga keset ööd? Lühikesed rastad, musta küünelaki jäänused. Mhmm. Sõbralik jutt. Okei. Kui ma öiselt unise peaga vaheust lahti ei saanud, tatsus noormees meid aitama ja tatsus platvormsaabastest. Did we die? Yes. Ohohohoi.

Tuba oli tühi, kui välja arvata kellegi noormehe kohver. Noormees ja sõbrad jõudsid tuppa siis, kui meil olid tekid ninani. Ja nii kestis hommikuni välja hispaaniakeelne sosin, uks kinni-lahti-kinni-lahti ja nari rappus. Nojah.

Hommikusöök möödus seekord keldrikorrusel. Meie viimane toast-and-peanut-butter hommik. Mulle oli must tee piima ja suhkruga juba peaaegu täieliku meeldivuseni välja arendatud. Niu.

Päeva veetsime Brummy's - eelmine kord ei olnud hüvastijätuks aega, sest liiga kiire oli. Seekord istusime trepil keset Victoria Square'i ja mõtlesime, et ei tahagi ära minna. Või kui kiiresti ja kuidas tagasi tulla.

Tee viis tagasi ostukeskustesse koti ja vendadele kingituste otsinguil. Lõpuks tegime tiiru ka Primarkis, mille paberkotte terve linnajagu rahvast endaga kaasa tassis. Oli suur ja rahvast täis ja eriti odav. Tesco oli jahe, jahe, jahe, suur ja odav. Pärast Tescot oli väljas - äike! Brum saatis meid vihma ja mürinaga ära. Vihm ja mürin jätkus ka teel Londonisse, välku sähvis pea tervel teel. Jah, sobis tujuga küll. Londonis peaaegu uppus üks tore väike Maserati poolenisti veelompi. Poor thing.

Londonist viis buss edasi lennujaama, kus šokeeris meid tüüp kümme meetrit eespool "Head Banging Bastardi" särgis. Jõllitasime nagu idioodid ja püüdsime fotole jäädvustada. Lõpetasime siiski tema seltskonna vastas istudes ja arutades, kes ta selline on ja kuhu ta läheb ja miks.

Väravad, väsimus, meeletu järjekord WHSmithis...Starfucks! Nii, otsustatud! Rahvamatk väravani ja lõpmatu järjekord. Aga mahtus lennukisse küll.

Hommikune Riia polnud üldse meeldiv. Lido toit on ülehinnatud ja minimaalne võrreldes UK-ga.

And that's it, back home...and dying to go back, really.