Oxford kinkis meile naela eest terve suuuuur linnakaardi. Tuli välja, et seekord broneeritud hostel asus sama hästi kui nurga taga. Kahjuks, või siis kohvrimusklite kasuks, asus kõik teisel korrusel. Nojah. Itaallane leti taga - tüüpiline. Tuba jagasime veel kolme teise tundmatuga, hostel ise oli värvikas taas kord. Kõik oli tore kuni jõudsime duššideni. Ugh. Brr. Not so nice.
Toas end valmis sättides küsis selle aja peale saabunud neiu, kust me pärit oleme - meie paar omavahel vahetatud inglisekeelset sõna olla väga briti-pärased. Why, thank you. Neiu ise oli austraallanna.
Teek klubi poole haarasime ratastel putkast taas chipsid ja jalutasime mööda armsa, väikse Oxfordi tänavaid. Tudengeid täis, kel õhtul ilmselt ees lõpupeod. Ülemeelik.
Klubi ees oli taas kord järjekord ja kohe jalutasid meile vastu ka Nico ja Dave, kellega jätkasime oma Starfucksi otsinguid. Nad naersid meie surematu Starbucksi-soovi järele ja ei suutnud meid keelitada Costasse minemast. "We're Costa's rebels." Naer. Naeru sai sel teel palju - Dave'ga oli meil "special moment", kui me kaagutades kanu mängisime ja ta miskit laulujoru kaagutades esitas. Fun. Maandusime jäätisekohvikus, mille värskelt pressitud apelsinimahl maailma parim tol hetkel oli ja mille jäätisekuhi Nico ära väsitas, poor thing. Tee tagasi oli sama naljakas, sest me olime Nelega mingil lolluse-lainel. Starfuckers Inc.
McFlurries - Nele nägi lõpuks ka Chrisi soolo ära ja me mõlemad filmisime seda kiindunult. Niimoodi ei saa ju! It's insane. Väike paus väljas ja...ohoo, BB'le jäime hiljaks, sest klubi ees peatus Bentley, mis urises samamoodi kui kõige ilusama madala urinaga Harley. Urrr. Mm... Oih, keikka. Special treatment again - seekord üllatas Dave, kes "Samurai" algust küljega publiku poole esitas, seega otse meie poole. Hüplesime ja karglesime suurest rõõmust. Hüplesime ja karglesime ka tolle mainitud soolo ajal, mille ajal Dave meie üle itsitas. Nojah. It's us.
Lõpp oli veider, sest see oligi lõpp. Leppisime kokku igasugustest maid-gardner-personal-assistant-töödes ja Blaze uuris, millal ma alustada saaks. Läheks kohe, kui saaks. Kinkisime ära kaasa veetud Vana Tallinna, mis ilmselgelt liiga väikseks jäi, sest nii Dave kui senor Martiiiin armusid sellesse vähemalt, ka Luke ei suutnud vastu panna ja üleüldiselt leidis see tunnustust. Oleks pidanud suurema kaasa võtma. Või, ei, peab tagasi minema. ;) Kerged eesti keele tunnid said ka antud, esimene neist oli tegelikult juba tänaval, teine klubis. No teate neid tüüpilisi - bussipark, kaksteist kuud, Saku ja A Le Coq ja Kiek in de Kök ("Oh I don't like that one too much," mainis Dave. A Le Coq olla parem. Või Saku. :D)
Kohal oli ka Larry ema, kellele oli see viimane õhtu Inglismaal. Ta oli üleüldine lemmik ja nii armas oma lilledega.
Andsime oma pisikese panuse merchi tassimisel, tundes end veidralt mitte midagi tehes. Saime kaasa uusima, live albumi ja McFlurry'de EP (tänud senor Martiiiinile). Ja hüvastijätu-kallid ja lubadues kiiresti tagasi tulla. Well, I wish.
Vaatasime, kuidas nad end kõik autosse pakkisid, et paari tunni pärast Heathrow'sse sõita, ja jalutasime tagasi hostelisse. Öös oli palju inimesi, kes lõpupidusid alles pidasid või lõpetasid või jätkasid, tuikudes ja naerdes mööda väikse, vaikse Oxfordi kesklinna tänavaid.
Hommikul äratas austraalia neiu meid täiesti teatega MJ surmast. What? Ja eelmisel õhtul olid Flurry'd veel MJ-nalju rääkinud. Veider. See oli nii veider. Uskumatu ja väga veider. Sõime hommikust ja ootasime sellest veel uudiseid, kuid telepurk näitas vaid krimisaadet.
Toas end valmis sättides küsis selle aja peale saabunud neiu, kust me pärit oleme - meie paar omavahel vahetatud inglisekeelset sõna olla väga briti-pärased. Why, thank you. Neiu ise oli austraallanna.
Teek klubi poole haarasime ratastel putkast taas chipsid ja jalutasime mööda armsa, väikse Oxfordi tänavaid. Tudengeid täis, kel õhtul ilmselt ees lõpupeod. Ülemeelik.
Klubi ees oli taas kord järjekord ja kohe jalutasid meile vastu ka Nico ja Dave, kellega jätkasime oma Starfucksi otsinguid. Nad naersid meie surematu Starbucksi-soovi järele ja ei suutnud meid keelitada Costasse minemast. "We're Costa's rebels." Naer. Naeru sai sel teel palju - Dave'ga oli meil "special moment", kui me kaagutades kanu mängisime ja ta miskit laulujoru kaagutades esitas. Fun. Maandusime jäätisekohvikus, mille värskelt pressitud apelsinimahl maailma parim tol hetkel oli ja mille jäätisekuhi Nico ära väsitas, poor thing. Tee tagasi oli sama naljakas, sest me olime Nelega mingil lolluse-lainel. Starfuckers Inc.
McFlurries - Nele nägi lõpuks ka Chrisi soolo ära ja me mõlemad filmisime seda kiindunult. Niimoodi ei saa ju! It's insane. Väike paus väljas ja...ohoo, BB'le jäime hiljaks, sest klubi ees peatus Bentley, mis urises samamoodi kui kõige ilusama madala urinaga Harley. Urrr. Mm... Oih, keikka. Special treatment again - seekord üllatas Dave, kes "Samurai" algust küljega publiku poole esitas, seega otse meie poole. Hüplesime ja karglesime suurest rõõmust. Hüplesime ja karglesime ka tolle mainitud soolo ajal, mille ajal Dave meie üle itsitas. Nojah. It's us.
Lõpp oli veider, sest see oligi lõpp. Leppisime kokku igasugustest maid-gardner-personal-assistant-töödes ja Blaze uuris, millal ma alustada saaks. Läheks kohe, kui saaks. Kinkisime ära kaasa veetud Vana Tallinna, mis ilmselgelt liiga väikseks jäi, sest nii Dave kui senor Martiiiin armusid sellesse vähemalt, ka Luke ei suutnud vastu panna ja üleüldiselt leidis see tunnustust. Oleks pidanud suurema kaasa võtma. Või, ei, peab tagasi minema. ;) Kerged eesti keele tunnid said ka antud, esimene neist oli tegelikult juba tänaval, teine klubis. No teate neid tüüpilisi - bussipark, kaksteist kuud, Saku ja A Le Coq ja Kiek in de Kök ("Oh I don't like that one too much," mainis Dave. A Le Coq olla parem. Või Saku. :D)
Kohal oli ka Larry ema, kellele oli see viimane õhtu Inglismaal. Ta oli üleüldine lemmik ja nii armas oma lilledega.
Andsime oma pisikese panuse merchi tassimisel, tundes end veidralt mitte midagi tehes. Saime kaasa uusima, live albumi ja McFlurry'de EP (tänud senor Martiiiinile). Ja hüvastijätu-kallid ja lubadues kiiresti tagasi tulla. Well, I wish.
Vaatasime, kuidas nad end kõik autosse pakkisid, et paari tunni pärast Heathrow'sse sõita, ja jalutasime tagasi hostelisse. Öös oli palju inimesi, kes lõpupidusid alles pidasid või lõpetasid või jätkasid, tuikudes ja naerdes mööda väikse, vaikse Oxfordi kesklinna tänavaid.
Hommikul äratas austraalia neiu meid täiesti teatega MJ surmast. What? Ja eelmisel õhtul olid Flurry'd veel MJ-nalju rääkinud. Veider. See oli nii veider. Uskumatu ja väga veider. Sõime hommikust ja ootasime sellest veel uudiseid, kuid telepurk näitas vaid krimisaadet.
Raamatupoes saime aru, et ongi nii. Kõik poed, kus vähegi ka muusikaga tegeldi, mängisid vaid MJ muusikat ja pakkusid albumeid soodushinnaga (järgmise päeva lehes seisis, et plaadimüük oli 8000% tõusnud). See raamatupood röövis meid pikemaks ajaks. Oeh. Järgmine kord minna tühja kohvriga!
Kolme paiku ootas buss tagasi Londonisse ja AC/DC särkides onud bussijaamas. Huh? Järeldasime, et õhtul on keikka. Oh, great. Buss oli viimse kohani täis. Figures.
No comments:
Post a Comment