Lalupeol sai küll ühes hingata, isegi liiga ligidalt teiste hingajatega, sest teed olid ummistatud ja liikumiskiirus oli minimaalne. Vähemalt eile õhtul enne vihma ja tuult. Täna leidsime kena murulapikese, mis aegapidi küll järjest pisemaks jäi. Sealt ma enam ei lahkunud - ummikus läbipääsutee oli liiga ülerahvastatud. Mõnel hetkel tundus, et ümberistujate põhimureks oli see, kust saada süüa ja juua ja veel süüa. Hmm. Näksisin isegi herneid, aga see ei seganud laulukuulamist. Päike praadis meeldivalt enamuse ajast, kui ülesõudvad pilved vihmatibaga ei tervitanud. Aga lõpuks seisis kogu mass ja mu kolm aastat koorilaulu eest rinnas luku taga olnud häälrevärin helises koos tuhandetega kaare all. Need hetked on midagi sellist nähtamatult suurt ja võimsat, mida on raske mujal ja muul ajal tabada. On, aga teistmoodi ja teise tähendusega. See on see maa...