Esmaspäev libises oodatus kiiremini õhtusse, kähiseva häälega klienti kliendi järel tervitades, naeratades, silte kleepides ja endale veel teadmata ajaks teadmata pikk tõlkepraktika vastu võtta. Seljataga oli toredamast tore nädalavahetus.
Reedel litsusime end neljakesi rongi kitsamatele pinkidele ja naerdes saabus Viljandi - ja nalja jätkus sellest hetkest kaheks järgnevaks meie maa suviselt kuumaks päevaks. Kiire söögipaus, millest sai järgneva kolme päeva kõige tervislikum ja normaalsem, poetiir ja auto-tagaluugi-piknik tänaval, aknast piilumas taignarulliga vanatädi, kes meid aeg-ajalt ikka vihaselt seiras ja oleks meid hea meelega sellesama rulliga visanud. Üheksa paiku õhtul jõudsime ka lõpuks festari väravasse, kus randme ümber kleebiti järjekordne, seekord oranž käepael. Velikije ei hoidnud kaua enda kütkeis, nii et Nelega tiirutasime veel kord auto ja festariplatsi vahet, et sinna pärast kümmet Loitsu kaema minna. Ohohoi vihmametsa ja tegelasi, kelle poole ainult piilda võib (ka seda vaid väga hea põhjusega). Kosmikute-moshi oli küll esimene kord kogeda ja näha, seda siiski veidi kaugemalt. Kosmiline oli muidugi ja nii-nii tore. Taas kord.
Öö ja varahommik leidsid meid klubist tantsisklemas-hüplemas ja kõnnitee äärel istumas. DJ Taat üllatas nii positiivselt, et enne kella viit hommikul ei saanud kuidagi lõplikult klubist välja - ja sedagi pärast vihmametsa-tantsu. Heh. Midagi väga uut ja üllatavat igatahes.
Festival nägi meid taas kella nelja ajal pärastlõunal pärast turgutavat und. IQ Zero ajal praadisime end palava päikese all (esimene ja viimane kuiv, päikeseline ja üdini suvine festari-nädalavahetus vist). Rock Crime'i uurisime veidi ainult uudishimust, tegime korraks nägu, nagu oleks huvitatud, ja siis panime plehku. Stem ja The Belka üllatasid (polnud ma neid ju kumbagi varem n-ö avastanud) väga hästi. Päikegi oli mõlema ajaks kenasti puude taha vajunud ja ei piinanud enam. Õhtune autopiknik-joogipaus venis oodatust pikemaks, nii et Horricane jäigi vaid kuuldekaugusse paari viimase looga. Selle asemel karjuti aga meie peale vastasmaja kõrgeimalt korruselt ja ähvardati politseiga. Nonoh. Mõned meetrid eemale jäänud noorukid tegid lollimat ja valjemat lärmi. Mis seal's ikka - vähemalt oli lõbus jäädvustada erinevaid uudseid pudelist joogi kättesaamise võimalusi.
NBS. Oh. Kael ja sinikais käed mäletavad seda esirida veel hästi. Küll oli soov ära tappa teatud noormees valges riietuses, kes oma käsi ja muid esileulatuvaid kehaosi mitte neiudest eemale hoida ei suutnud, kuid lõppeks oli tema tähtsusetu. Oluline oli hoopis bänd laval, kes õnneks vist astub sinna üles piisavalt harva, et iga kord nii kuramuse eriliseks teha. Hyper-power, mis muud. Ja punased ülaosariided olid olemas. :D
Öösel nautisime taas muusikat ja tuleshow'd väljas ja naersime. Tants ja trall, Rasputini-tants ja headbang käsikäes ja vaheldumisi. Väga vabastav ja pöörane ja mõnus.
Muidugi ei tulnud suurejoonelisest plaanist startida kell kümme, et olla kolmveerand kaks Plazas "Brünot" naermas, mitte midagi välja. Esimene meist elik moi ärkas pool üksteist ja teised riburadapidi kella kaheteistkümneni välja (Laurat pidi küll natuke tagant torkima). Startisime täiesti õigest maanteed pidi kell üks ja kaks tundi hiljem jooksime üles korterisse WC-sse, sest neid teepeal ei kohanud. Päike paistis ikka veel, viisime hunnikute kaupa taarat poodi, tõime kolme asja asemel umbes kolmteist poest ja sättisime vaikselt õhtu jaoks end valmis.
Vaevalt Kadrioru parki jõudes hakkas täiesti tuntavalt, okei, liigagi tuntavalt vihma pladistama ja Lauluväljaku 12-miljoni-WC-sse jõudsime tilkuvate ja lirtsuvatena. Laulukaar päästis otsese paduvihma eest, mis jõgedena mööda lauluväljaku asfalti voolas ja kosena monitoridele kukkus. Välk ümberringi oli tellitud valguseffekt ja tume mürin pilvedest gongile lisavõimendus. Ilm andis küll juurde jah, kuigi ausalt öeldes ajas judinad üle selja jooksma siiski lavalt kuuldav. Nii erinevad ja samas sulgkergena tunduvad teemamuutused, rõõmus ja rõhuv korraga. Lisaks igati vinge vokaal - Hainz (säragu ta veelgi oma koorilaulja häälega, palun!), Taavi Peterson (kui kõrbed nii positiivselt mõjuvad, peaks ehk ka proovima) ja Priit Volmer. Lummatult iga viimast nooti, heli, emotsiooni, sõna endasse püüda üritades laulukaare all istuda ja vapralt vihma-tuult trotsida oli sõnulseletamatult võimas. (Ei ülista, lihtsalt tunne oligi selline - äikesetorm ja sellest mitte hooliv laulurahvas, kujutage ise ette) Tallinn seekord ei põlenud, uppus hoopis, aga ega seegi takistanud kellelgi lava ees lompides hüplemast ja nautimast. Kodus oli hea ja soe, aga sees oli seda juba enne.
Ka teisipäeva vajus kiiresti õhtusse - pärast sünnipäevakest värskete marjade ja mu nimetute korvikestega, tõlkega pusimist ja kolmetunnist tööd. Ja sinna vahele mahtus paduvihmas, naeratus näol, koju jalutamine, juuksed tilkumas, aga tuju vihmapilvest kõrgemalt. Viimane kadus ja tiris tujugi kaasa kaugele.
Reedel litsusime end neljakesi rongi kitsamatele pinkidele ja naerdes saabus Viljandi - ja nalja jätkus sellest hetkest kaheks järgnevaks meie maa suviselt kuumaks päevaks. Kiire söögipaus, millest sai järgneva kolme päeva kõige tervislikum ja normaalsem, poetiir ja auto-tagaluugi-piknik tänaval, aknast piilumas taignarulliga vanatädi, kes meid aeg-ajalt ikka vihaselt seiras ja oleks meid hea meelega sellesama rulliga visanud. Üheksa paiku õhtul jõudsime ka lõpuks festari väravasse, kus randme ümber kleebiti järjekordne, seekord oranž käepael. Velikije ei hoidnud kaua enda kütkeis, nii et Nelega tiirutasime veel kord auto ja festariplatsi vahet, et sinna pärast kümmet Loitsu kaema minna. Ohohoi vihmametsa ja tegelasi, kelle poole ainult piilda võib (ka seda vaid väga hea põhjusega). Kosmikute-moshi oli küll esimene kord kogeda ja näha, seda siiski veidi kaugemalt. Kosmiline oli muidugi ja nii-nii tore. Taas kord.
Öö ja varahommik leidsid meid klubist tantsisklemas-hüplemas ja kõnnitee äärel istumas. DJ Taat üllatas nii positiivselt, et enne kella viit hommikul ei saanud kuidagi lõplikult klubist välja - ja sedagi pärast vihmametsa-tantsu. Heh. Midagi väga uut ja üllatavat igatahes.
Festival nägi meid taas kella nelja ajal pärastlõunal pärast turgutavat und. IQ Zero ajal praadisime end palava päikese all (esimene ja viimane kuiv, päikeseline ja üdini suvine festari-nädalavahetus vist). Rock Crime'i uurisime veidi ainult uudishimust, tegime korraks nägu, nagu oleks huvitatud, ja siis panime plehku. Stem ja The Belka üllatasid (polnud ma neid ju kumbagi varem n-ö avastanud) väga hästi. Päikegi oli mõlema ajaks kenasti puude taha vajunud ja ei piinanud enam. Õhtune autopiknik-joogipaus venis oodatust pikemaks, nii et Horricane jäigi vaid kuuldekaugusse paari viimase looga. Selle asemel karjuti aga meie peale vastasmaja kõrgeimalt korruselt ja ähvardati politseiga. Nonoh. Mõned meetrid eemale jäänud noorukid tegid lollimat ja valjemat lärmi. Mis seal's ikka - vähemalt oli lõbus jäädvustada erinevaid uudseid pudelist joogi kättesaamise võimalusi.
NBS. Oh. Kael ja sinikais käed mäletavad seda esirida veel hästi. Küll oli soov ära tappa teatud noormees valges riietuses, kes oma käsi ja muid esileulatuvaid kehaosi mitte neiudest eemale hoida ei suutnud, kuid lõppeks oli tema tähtsusetu. Oluline oli hoopis bänd laval, kes õnneks vist astub sinna üles piisavalt harva, et iga kord nii kuramuse eriliseks teha. Hyper-power, mis muud. Ja punased ülaosariided olid olemas. :D
Öösel nautisime taas muusikat ja tuleshow'd väljas ja naersime. Tants ja trall, Rasputini-tants ja headbang käsikäes ja vaheldumisi. Väga vabastav ja pöörane ja mõnus.
Muidugi ei tulnud suurejoonelisest plaanist startida kell kümme, et olla kolmveerand kaks Plazas "Brünot" naermas, mitte midagi välja. Esimene meist elik moi ärkas pool üksteist ja teised riburadapidi kella kaheteistkümneni välja (Laurat pidi küll natuke tagant torkima). Startisime täiesti õigest maanteed pidi kell üks ja kaks tundi hiljem jooksime üles korterisse WC-sse, sest neid teepeal ei kohanud. Päike paistis ikka veel, viisime hunnikute kaupa taarat poodi, tõime kolme asja asemel umbes kolmteist poest ja sättisime vaikselt õhtu jaoks end valmis.
Vaevalt Kadrioru parki jõudes hakkas täiesti tuntavalt, okei, liigagi tuntavalt vihma pladistama ja Lauluväljaku 12-miljoni-WC-sse jõudsime tilkuvate ja lirtsuvatena. Laulukaar päästis otsese paduvihma eest, mis jõgedena mööda lauluväljaku asfalti voolas ja kosena monitoridele kukkus. Välk ümberringi oli tellitud valguseffekt ja tume mürin pilvedest gongile lisavõimendus. Ilm andis küll juurde jah, kuigi ausalt öeldes ajas judinad üle selja jooksma siiski lavalt kuuldav. Nii erinevad ja samas sulgkergena tunduvad teemamuutused, rõõmus ja rõhuv korraga. Lisaks igati vinge vokaal - Hainz (säragu ta veelgi oma koorilaulja häälega, palun!), Taavi Peterson (kui kõrbed nii positiivselt mõjuvad, peaks ehk ka proovima) ja Priit Volmer. Lummatult iga viimast nooti, heli, emotsiooni, sõna endasse püüda üritades laulukaare all istuda ja vapralt vihma-tuult trotsida oli sõnulseletamatult võimas. (Ei ülista, lihtsalt tunne oligi selline - äikesetorm ja sellest mitte hooliv laulurahvas, kujutage ise ette) Tallinn seekord ei põlenud, uppus hoopis, aga ega seegi takistanud kellelgi lava ees lompides hüplemast ja nautimast. Kodus oli hea ja soe, aga sees oli seda juba enne.
Ka teisipäeva vajus kiiresti õhtusse - pärast sünnipäevakest värskete marjade ja mu nimetute korvikestega, tõlkega pusimist ja kolmetunnist tööd. Ja sinna vahele mahtus paduvihmas, naeratus näol, koju jalutamine, juuksed tilkumas, aga tuju vihmapilvest kõrgemalt. Viimane kadus ja tiris tujugi kaasa kaugele.
Just another day,
When all that I want
Will mark me as a sinner tonight
Disturbed - "Ten Thousand Fists"
No comments:
Post a Comment