Kõrgest roheliseks värvitud taburetist sai lamamistooli kõrvale eksprompt-laud ja päev võis alata. Selliseid hommikuid võiks rohkem olla.
Kui tomat-kurk söödud ja muffini glasuurist sõrmedki puhtaks limpsitud, läksid uuesti tagaaeda avastama, sõel ja kann kaasas. Tuli välja, et herned olid valmis ja ootasid korjast. Sama lugu tikritega.
Viimaseid teravate okaste vahelt noppides mõtlesin, et nooremana pidin vist küll suviti päris ära kratsitud ja kriibitud olema, sest tookord oli olulisem see, et mari suhu jõuaks, mitte kõige ohutum viis eesmärki täita. Tikreid meeldis mulle süüa ka veel siis, kui nad hamba all krõmpsusid ja teistele ilmselgelt liiga hapud olid - hapude nägude järgi otsustades.
Täna tumepunaseid tikreid plastkannu korjates ohkasin kergelt kirsside pärast, mida ma vähemalt oma elu teises pooles igal suvel nii kannatamatult puu otsast korjata olen tahtnud, aga mille sel aastal näljased linnud ise nokavahele pistnud on. Tühjad puud. Aga siis tuli ema linnast ja teatas, et tal oli minust kahju hakanud ja mulle kirsse kaasa toonud.
Nüüd aga ootab kukeseenekaste. Nämm-nämm. Mulle nii meeldib juulikuu! Ja koduaed.
1 comment:
Mulle nii-nii meeldivad need piparmündi lehtedest tehtud fotod!
Post a Comment