The crazy girls walked to the club 6-7 miles away. Võtsime endale kaks tundi aega ja arvasime poolel teel, et tee ei lõppegi kunagi ja Fury UK (McFlurries) etteastest jääme ka ilma. Tühjagi. Kohale jõudes löödi meie guest list kätele templid ja hiilisime uksest sisse klubi baariossa, tundes end ilmselt kõige nooremate naisolevustena (meie sugupoolt oli tol hetkel meiega koos umbes viis). Istutasime end klubiuste avamiseni piljardilaua juurde ja ootasime. Kui rahvas äkki liikuma hakkas, ühinesime massiga ja valgusime...mitte nii suurde klubiruumi. Lava oli...oodatus väiksem. Ruum ka. Aga siis astus merchi-laua tagant välja Dave - we meet again. Hilisemate ütluste järgi oli ta küllaltki imestunud, et me päriselt ka seal olime. Well, we did say we were coming and kept our word, didn't we? Jakid viidi üles, joogid toodi kätte, Nico tuli ja tervitas, cheers!, ja nii võtsime McFlurry'd lavalt vastu. Noored ja tohutu talendiga poisid. Chrisi kitarrimänguoskus tõmbas lõua vägisi põranda poole ja sõrmed kratsisid kukalt - andekus valgus igast poorist läbi sõrmede kitarrikaelale. Whoosh!
BB-d oli taas väga tore laval näha, seekord isegi üht osa lugudest teades. Great success! (Borat jäigi kogu reisi ajaks kummitusena igale poole hõljuma) Mingil hetkel tänas ta loomulikult kõiki tulemast ja pahvatas välja sõnad "friends from Estonia". We felt special. Me polnud teda enne keikkat isegi näinud.
Oleks me siis teadnud, kuidas need kolm sõna meie kohale hõljuma jäävad. Jalgu viibutades baaripukil saali ääres istudes tantsiskles meie juurde vanem naisterahvas, kes lõbusalt küsis, kas meie olemegi need Eesti sõbrad ja noogutuste peale küsis, kuidas me bändi teame. Lihtsast vastusest, et nad käisid tuuriga Tallinnas, tegi see ülemeelikus tujus naisterahvas omad järeldused meie olemuse kohta ja teatas seda korralikul kuuldavusel ka oma sõbrannale. Takes one to know one, right?
BB-d oli taas väga tore laval näha, seekord isegi üht osa lugudest teades. Great success! (Borat jäigi kogu reisi ajaks kummitusena igale poole hõljuma) Mingil hetkel tänas ta loomulikult kõiki tulemast ja pahvatas välja sõnad "friends from Estonia". We felt special. Me polnud teda enne keikkat isegi näinud.
Oleks me siis teadnud, kuidas need kolm sõna meie kohale hõljuma jäävad. Jalgu viibutades baaripukil saali ääres istudes tantsiskles meie juurde vanem naisterahvas, kes lõbusalt küsis, kas meie olemegi need Eesti sõbrad ja noogutuste peale küsis, kuidas me bändi teame. Lihtsast vastusest, et nad käisid tuuriga Tallinnas, tegi see ülemeelikus tujus naisterahvas omad järeldused meie olemuse kohta ja teatas seda korralikul kuuldavusel ka oma sõbrannale. Takes one to know one, right?
Üks inimene aga jäigi oma väga joogises mõttemaailmas veendunult uskuma, et me oleme Poolast. Ta komberdas miljon korda üle saali meie juurde ja küsis, kust me pärit oleme. Selgitustööle vaatamata eeldas ta, et me oleme siiski Poolast ja rääkis siis miljon ja üks korda iga kolme lause tagant sama juttu oma poolakatest kick-boxi sõpradest. Ahaamhjahh. Appi! Ta lõpetas lavaäärel jalgade kõlgutamisega ja plõksis meist fotosid - "I liiiiike those girls!" Iirlane, raisk. Poolakas on nüüdsest sõimusõna.
Kuni klubiruum vaikselt ka pillidest ja tehnikast tühjenes, oli keegi kuskil ära otsustanud, et meid viiakse linna ära. Nele katkised jalad olid ilmselt seitsmenda pilve piiril seda kuuldes. Lükatigi meid siis Blaze'i suurde autosse, neljakesi tagaistmele, ja mootor lükati sisse, et sõita...Dudley'sse? "It's perfectly safe, girls," teatas neiu Belgiast/Iirimaalt esiistmelt. Uh-uh, right, is it? Autos sain ma hakkama ka oma esimeste kurjustega - the evil little me.
Dave rääkis miskit immigrantidest. "Look who's talking," suutsin ma ära mainida. Ups. Oih. Inglinägu. Didn't mean to but it's true, isn't it? "No, no, there's a difference...Man, she's evil!" Aww.
Oo, aga enne lahkumist tutvusime kauni Freya'ga. That little wigglebum stole our hearts! Me oleks ta surnuks nunnutanud ja ei suutnud temast mitte rääkida isegi...praeguseni, tegelikult. Issi Jay. :D
"Borat" kujunes naerulihaseid treenivaks jälle. Meeletu, kui pervo ja loll ja idiootselt naljakas üks film olla võib. Järgnes "Tenacious D", mida mina kõigi imeks näinud polnud, aga mis umbes sama mõttetu oli. Filmi lõpuks oli kõigil uni silmanurgas ja nii tilkus igaüks oma voodisse. Meie päralt jäid diivanid elutoas, kus kaunid 4 tunnikest und möödusid.
HQ-st saime minema 1 paiku, kui Blaze lennujaamast tagasi oli ja meil istus kõhus kaks röstsaia extra crunchy maapähklivõi ja Nutellaga (esimene mulle, teine Nelele, ja nii kogu reisil peaaegu).
Blaze jõi hostelis tassikese kohvi ja jättis meid linna avastama, olnud teel näidanud paari suunda ja kohta.
Mu telefon, muuseas, andis reedel laadides otsad. Ilmselt ülepinge tõttu. Ekraanile meeldis mulle mu peegelpilti, ja mitte olulist infot näidata. How bloody fantastico.
No comments:
Post a Comment