Tabasalu panga tumeroosa taevas tumesiniste pilvelaikudega oli mere kohale kui maalitud ja keset pilti tekkinud laialiläinud soperdis, mis pidi endast kaugel-kaugel mahasadavat vihma kujutama. Seisime ja naersime ja arutasime, kumbal on pikem - kas Laura statiivi-riistal või Issi-Tupsul Liisil. Hmm. Loodetavasti ligidal parkinud rekkajuht magas õndsat und ja ei kuulnud ega kuulanud sõnagi.
Keila Joa parklast puude vahele kaduv tee ähvardas eemalt kostvate veidrate löökide ja häälekõminaga tuua meieni halva õuduka, milles autotäis neiusid sõidab öösel pimedas metsa, kuhu neil tegelikult üldse asja pole, jalutada pahaaimamatult mööda teerada, kuni neid ühekaupa aina vähemaks jääma hakkab. Löögid on niikuinii kirve- või lihunikunoa hoobid naiivsete metsasjalutajate jäsemete pihta, taamalt kumav valgus ohvrituli ja kohe-kohe hüppab keegi värdjas puu otsast kaela. Nii hästi ja põnevalt ei läinud - meie saabudes lahkusid neli noormeest juteldes ja siis oli vaikne. Välja arvatud joa kohin ja mühin. Sinna oleks võinud pikemaltki jääda, jaend kuskile mõnusalt maha istuma sättinud, et püüda vähekenegi aru saada, mis selles segaduses peakeses ja mõtetehunnikus toimub, mille poole süda peksleb ja rahu ei anna.
Öine minipiknik saiakeste ja Twix'i-kepikestega - kotid ja kepid, alati Tupsudega kaasas - kujunes metsarahu ilmselgelt häirivaks itsitavaks pervo-Tupsu-lobaks.
Aga öö kutsus koju ja karge õhk tuli jätta sinnasamasse puude vahele ja vee äärde. Ei jäänud me puud kallistades ööseks sinitaeva alla pikutama, käbisid, kuuseokkaid ega Manny kombel grillitud mesilasi krõmpsutama. Ainus mõru, mis linna kaasa sõitis, olid mõtted. Kui nüüd lennukile uuesti astuda, pole ma kindel, kas ma käsipagasitki kaasa võtta tohiks - mõtte- ja hingepagas on piisavalt raske selle asemel.
Aga oli hea ja värskendav.

"I want you, I don't know if I need you but I'd die to find out..."