Days off

Pühapäevase avastusretke käigus avas end meile Brummy tööstuslinnaosa, vaikne ja peaaegu inimtühi, larger-than-life ülikoolihoone, postiga kõnelev härrasmees, kes end meie poole teed tagurdas ja end õnneks korralikult üleval pidas, kuni me temast möödunud olime, põlved all värisemas. Victoria Square ja soovitatud Wetherspoon's, mis järgmise päeva lõunasöögiks jäi, New Street, mis võlus kümnete söögilettidega, igast hõljuv lõhn parem kui eelmine. Õhtul puhkasime hostelis jalga, sõime röstimata ülipehmet röstsaia ja õhtu viimased tunnid möödusid esimese maja lounge'is.
Esmaspäeval naasime New Streetile ja mõtteisse kerkis hull mõte - Blaze'i mõte seejuures - osta uus telefon. Vodafone'is vaatas mulle eriti ilusalt vastu kollane Vodafone'i armsus, hiilgas ja säras ta seal seinal. Onu värviline müüja seletas lõbusalt talk-as-you-go põhimõtet. Ma jätsin ta esialgu sinna, aga selle päeva avastusretke lõpus läksin talle järele ikkagi.
Avastusretk jätkus kanalite ääres. Fotod seletavad paremini, kui hea seal oli. Kogu see tükike linna oli üks suur Vahemere-maa kivimajade, purskaevude ja kanalitega. Päevikust: "I love Brummy more and more each day!"

Lõunasöök Wetherspoon'sis - Blaze'i soovitusel. Oli väärt ja oli hea. Üks vähestest korralikest söögikordadest tervel reisil.
Tagasi telefonipoodi.
"I'll take the yellow one."
"It's not yellow - it's gold!" teatas sama onu müüja lõbusalt, ja lisas siis vaiksemalt: "I know it's yellow but we like to be posh." Ahaa. No igatahes võlus ta laoruumist mulle täiesti uus, särava, kollase telefonikese, laadis kaardile 10 naela ja nii ma minna võisingi. Spontaansus - hell yeah.
Õhtul istusime taas hostelis, bookisime ja uurisime järgneva poole reisi busse ja ööbimist. Ära said broneeritud bussipiletid ja üks ööbimine Oxfordis. Kõik ülejäänu jäi juhuse ja hea õnne peale. Hiljem veel sai pitsat ja taas filmi - seekord vist "Transformers", mis oli, noh, kohutav.

Teisipäev algas turu külastamisega - esimese avastasime esmaspäeval, teise nüüd. Kõike ja odavalt. Aga huvitav avastada. Lõputu on see koht igatahes. Kaasa tuli särav kollane kotike (notice a pattern here?). Keset turukülastust helistas Dave ja küsis, mis meil teoksil on. Talle üldiselt meeldis meie plaan minna koristama. :P No shit.

Jalutasime aga edasi, et leida Arcadiumi, mille leidsime. Jalutasime edasi ja - ohoo - leidsime end gei-linnaosast. Tänavad olid siiski tühjad ja klubid veel tühjemad muidugi, ühe kohviku ees vaid istusid lõbusad härrasmehed. Me ei sobinud ilmselt väga ümbruskonda.

Lõunaks maailma parim veggie-burger maailma parimate chipsidega (salt+vinegar) lähedalolevast kebabist. Mmmmm...Aga siis oli aeg end liigutada ja leida buss Dudley'sse.

Marssisime mäest üles ja mäest alla, suutmata leida bussipeatust, olles piisavalt blondid, et vaadata vaid ühele poole tänavat, aga mitte teisele, veidi kaugemale, kus oli bussipeatus. Ohjah, buss igatahes pärast lõputut ootamist tuli. Meil kästi küll bussijuhilt paluda, et ta õiges kohas meid maha saadaks, aga kas me tegime siis seda? No ei. Meie? Never. We're too shy, you know. Õige peatuse tabasime kahe meetri kauguselt ära, kargasime toolidelt püsti ja jooksime välja. Haa! Edasi polnud enam nii haa!, sest tee läks mäest üles ja mitte väga laugelt ja lühidalt.

"I thought you were used to walking," teatas Dave irvega ukselt. Eh, nojah, aga mitte mäest üles!

Ah, The View! The Vieeeeew! Vennakesed mängisid malet, Blaze oli kuskil kuuris oma ratast putitamas, meie imetlesime vaadet. Ma võikski seda vaatama jääda. Mis järgnes, oli üks hullumeelselt naljakas õhtupoolik väljas, mis hõlmas igasuguseid nalju, ka Borati nalju, poseerimistunde, vastastikust tögamist ja enda asjastamist. Minust sai mingil hetkel asi. Ja siis sai minust naljatilk. Kaks selle õhtu ajalukku läinud geniaalsust minu poolt:

Dave seletas midagi "Team America'st" ja mainis, et midagi originaalsemat kui nuku-seks pole vist olemas. Mina selle peale: "Well, there could be like...Transformer-sex in the next movie!" Naerupahvakas, mis lõppeda ei tahtnud.

"Everything's doable!" Kujutage nüüd ette, mida kaks meessoost isikut sellise asja peale mõtlevad. Mhmm.

Hämardus, The View muutus aina ilusamaks ja me kolisime tuppa ümber - oli ikkagi filmiõhtu. Kuna keegi ei suutnud midagi otsustada, lükati DVD-mängijasse "Nacho Libre", sest meie polnud seda näinud. Jubedus kuubis. Mõttetu. Ökk. Siis jätkus õhtu mu käte kreemitamisega, kuna mu käsivartele oli ilmunud tundmatud valged täpikesed, mis ähvardasid sellega, et ma oma käed lihtsalt katki kraabin.

"The Illusionist" oli ka oodatust igavam ja draamam kui olema pidi. Tõmbasin teki kurguni, päris hea ja mugav oli ja püüdsin keskenduda filmile. Vabandust naeru pärast, ausalt, aga ma ei osanud kuidagi olukorda päästa. Muidu oli hea.