So we begin...The Tour That Will Never Die

18. juuni, neljapäev.
Ema sõitis hommikul Tallinnasse isale-vennale järele, mina sõitsin samal ajal Kaubamajakasse, kuulates tagasiteel rõõmsalt Placebo uut albumit, aimates juba ette, et "Bright Lights" on tagasitulles väga valusalt õige lugu, mida kuulata.
Nele, ta isa ja vend korjasid mind ja mu loodetavasti alla 15kg kohvri kolmveerand kuue paiku autosse ja tuur algas Riiga sõiduga. Läti on naljakas - keel on naljakas, onud raadios laulavad "omnibusidest" ja Friday'sist võib lahkuda piparmündilehe-naeratusega.
Hetk, mil rattad enam maad ei puudutanud, oli taevalik nagu alati. Pilvetupsude kohal hõljudes lendles peas kaks mõtet: "I can't believe we're doing this" ja see, kui neetult ilus seal ülal oli.
Stanstedis ootas meid põrandanurk omal valikul, et seal siis 7ni hommikul bussi oodata. Saiakeste lõhn keerles ümberringi ja oli nii isuäratav.
Paber-pastakas-blogist:
Nele istus endale tuti perse...
Does your baggage fit? If your BAG is TOO BIG, it will not be allowed through security. Please check it OUT!
Kuke-sümfoonia nr 1 ootab kirjutamist
"Ma saan istudes lamatised varsti!" - "Istutised!" - "Istikud!"
Me plaanisime magavatele inimestele ja varahommikust heviaeroobikat teha, diagonaale (Nele kuulis "head oraali") läbi ootesaalide.


Enne kella nelja oli väljas juba päevavalgus, silmad kipitasid ja isu oma Soy Chai Latte järele Starfucksist aina suurenes. See soe, vürtsikas energiapall, mis kurgust alla veereb...mm...

Ja Starfucksi me ka saime. Järgnes kolmetunnine sõit Birminghami läbi Londoni imearmsate tänavate. Me õhkasime ja ohkasime ja esimesi pilke Brummy'le heites tundus too eriti kõle ja halb tööstuslinn. Muuseas, me olime sel teekonnal peaaegu Annu juurest läbi sõitmas, sest bussijuht teatas sõidu alguses, et viib meid läbi väga erinevate Briti linnade ja Brumi jõuame umbes...neljapäeval. Fabulous! Ta lubas ka tasuta kohvi ja minibaari. Saime WC.

Brum tervitas meid tuule ja nimetute tänavatega, bussipeatuste pisikeste kaartide ja kohvrite mäest üles-alla-üles-alla vedamisega. Kui lõpuks üsna industriaalsest linnaosast oma hostelikese leidsime, ootas meid ees viirukilõhnaline kosmilise muusikaga vidinaid täis kõige värvilisem ruum, kus ma eales viibinud olen, ja toatäis hindusid. Oh, great. Aga kena noormees letis lubas meile tuba umbes poole tunni pärast ja linnakaarti.

Meie kahe nariga toake asus teises majas ümber nelja nurga ja limusiinirendist mööda (kaalusime autot peseva limusiinionu ärarääkimist, et ta meid järgmisel õhtul klubisse viiks, sest The Roadhouse asus umbes 10km meist). Tol pärastlõunal avastasime Bullringi (humongous!) esimest korrust ja oma "very safe" ümbruskonda - ümber nurga oli kolledž, eriti ilus meeskodanik ja politseijaoskond. Nojah. Õhtu lõppeks mahl, pitsa ja film hosteli poolt - miski tobe märul agendi, 75% alasti neiu ja pantvangist lapsega. Thrilling.