Hommik algas tegelikult väga armsalt. Aga jätkus sellega, et 7.45 jalutasime Dudley künkast alla bussi peale, mis tuli üsna kiiresti, aga hommikustes ummikutes tund aega linna sõitis. Sellele järgnes sprint hostelisse, seitsmeminutiline pakkimine ja sprint kohvritega Megabusi peatusse - mäest üles loomulikult. Buss hilines. Tüüpiline.
Londonis nuhkisime välja metroopeatuse ja õige metroo ja ka piletid masinast. Sellele järgnes mitte nii arusaadav metroopeatuse otsimine. Nurga taga olev nool ja trepp jäid muidugi kohe märkamata. Metroo oli palav ja umbne, aga mitte üleliia rahvastatud. Metrootöötajad juhatasid meid rongijaamani, kust leidsime kergemini kui kardetud piletid, millega sai Southendi.
"Will u make it?" - Sõnumile vastasin rongist kindla teadmisega, et õhtusele keikkale me jõuame.
Southend on perfektne kuurortlinn avara ja poode täistipitud jalakäijatetänavaga, palmidest pikitud mereäärse promenaadi, poekeste ja mängusaalide ja lõbustuspargiga! Amusement park! Me too, me too, I wanna, I wanna! Rollercoaster? I'm sold! Aga aega polnud. Ja ööbimiskohta ka mitte. Tammusime külalistemajadest tulvil tänavat mööda - kui olime lõpuks turismiinfo üles leidnud ja sealt kaardi saanud - ühes polnud ruumi ja millegipärast otsustasime Travelodge'i minna. Pidi tore koht olema. Aga see oli "fully booked". Ahaa. Teised kaks odavamat ja väljavalitud külalistemaja ei vastanud. Otsustasime ise kohale minna, aga poolel teel leidsime soodsa ja korraliku toa. Dušš, riidesse ja minek. Teel haarasime chipsid ja jõudsime liiga kiiresti klubini, mille ukse taga oli järjekord! Nii armas. Kõndisime edasi, olime kurguni sööki täis ja jalutasime siis tagasi. "We should be on the guest list." - "So that's how you pronounce the names!" Yeah.
McFlurry'd olid jätkuvalt suurepärased. BB samuti. Pärast keikkat virisesime veidi Dave'le, miks ta ometi "Samurai" hiilgavat bassisoolot seljaga publiku poole mängib. Ja et "Voices From The Past" soolo kummitab ja ei jäta rahule. Jäime lõpuni sinna ja saatsime nad lubadustega Oxfordis uuesti kohtuda autosse, uuesti Larry poole teele.
Ise jalutasime McFlurry'de taga hosteli poole tagasi, näidates poistele lõpuks ka nende enda hosteli koha kätte. Nad ei teadnud väga, kuhu poole minna.
Hommikul pakkisime uuesti asjad kohvrisse, vedasime need külalistemaja kitsast vaibaga trepist alla ja ennelõunasele peatänavale. Tesco-tiir. Bakery, mis meelitas ja kutsus ja pani suu vett jooksma. Lahkusin sidruni-muffiniga, Nele sai paberkotikesse sõõriku. Rong oli jätkuvalt jahe, aga nii-nii-nii mugav. Ja WC oli kui ballisaal - no enam-vähem, suur ja mugav ja peeglitega.
Londonis sama tee metrooni, abivalmis inimesi tänavanurkadel ja uuesti Megabusi peatus. Õigemini Oxford Tube, mille me veidi aega privaatbussina saime. Teine korrus, esirida - great!
No comments:
Post a Comment