I don't wanna come down from this cloud

Mingi lugu oli raadios (selles megatoredas netiraadios, mis nüüd mängib Lacuna Coili ja Iron Maidenit). Aga päris õigesti ajastatud. Kael on põhimõtteliselt liikumatu, või kui liigub, kukub pea tonksti lihtsalt alla. Siinkohal tunnen siiralt kaasa Nelele. Aga üldiselt, nagu ikka, on pärast moshi võimatult hea olla. Selline...110% pingemaandaja. Mitte, et mul pingeid oleks praegu, aga lihtsalt...hea. Välja arvatud siis, kui sinust poole suuremad poisimürakad pitis otsa hüppavad. Käsi siiani valus. Ja muidugi ei saa tänamata jätta Annut selle suurepärase löögi eest. Mis see oli - paremhaak otse paremale põsele? See näopool on ikka natuke tuim veel. Aga üldiselt ma ei pane pahaks, tätoka puhul annan täitsa andeks :D

Mul on kaelatuge vaja...