kun kaikki on liikaa

"Someone that you almost forgot about will suddenly be visible, present, and very much in the way." - Eilne horoskoop läks mõnes mõttes päris täppi.

Ma mõtlesin terve selle teksti täna varahommikul enne magamajäämist välja, kuid see kadus koos jalavalu ja väsimusega. Nüüd, viimaseid kummikomme süües, püüan midagi meenutada.

(Ma loodan, et sellest ei tule mingi kesk-pubekaea üliemotsionaalne-sentimentaalne bullshit)

Pärast kella 2 koju jõudes ei suutnud ma magama jääda ja kirjutasin keikkakirja ära, lõpetades selle sõnadega: "How can you leave a place you love so much, a place that makes you feel so great, for what seems like forever?"

Nele ütles eile, et nii raske on kellelegi kõike nullist rääkima hakata ja kirjutada on seda veel raskem. On küll. Kui istuda toomkiriku ees trepil või laevas ja rääkida teineteisele kõike uuesti mitmendat korda üle, nagu teist poleks kohal olnud, on ikkagi palju kergem - ta ju teab. Tema teab, et me pidime mõlemale keikkale peaaegu jooksma, jäädes (teisele neist) elus esimest korda hiljaks. Ta teab, mis tunne oli bändi enda kõrval seismas näha enne lavaleminekut, mis tunne nendega koos pärast naerda oli. Imelik, kuidas ma suudan oma argpükslikust jäneseolekust vahel välja karata ja kellegi, kes just laval oli, õlga seljatagant torkida.

Ma ei tea, kas ma oskasin tegelikult ette oodata, et viimased tunnid veedan ma trepil istudes ja...ja püüdes mitte mõelda sellele, et järgmine kord on alles kauges tulevikus. Samas keeldus mu kapsamoodi aju siis sellele mõtlemast. Kõik, mis oli, oli parim, tõesti. Me polnud sellest pooltki osanud oodata. Nüüd jääb mul üle vaid meenutada ja naeratada.

No näete - ma ei oska seda sõnadesse panna ja siia kirjutada. Kui tahate, võite küsida ja ma räägin, räägin pikalt, kui ei taha, ei pea siitki lugema. I just want you to know that it was something really important to me. Varem oli segadus, kas olla õnnelik või kurb, siiani on, kuid lõpuks olen ainult väga rahul - naeratamiseks jätkub põhjusi küll ja veel.

Pildid