Reede

(pikk jutt)

Väljas oldud aeg: 21.55-4.40

Kulutatud raha: 11.-

Tüdrukud kuulsid pärast pea kahetunnist ootamist klubist muusikat, mis tähendas, et bänd, mille liikmed veidi aega tagasi veel oma punase sõiduauto juures sebisid, alustas oma livega. Aga tüdrukud kahtlesid, kas sisse minna. Õigemini - kuidas. Otsust ei jõudnudki nad veel langetada, enne kui nende juurde astus keegi võõras mees, kes päris, kas tüdrukud külmetavad, ning pakkus soojendamiseks oma kollast särki, mille ta eest ühe tõmbega lahti rebis. Aru saanud, et sellest pole kasu, pakkus ta veel autos olevat kampsunit.

"Aga miks te siis sisse ei lähe?" - "Nooh..." - "Pole plekki?" - "No mitte päris seda..." - "Aga tulge, lähme ikka!" Mees tõmbas mõlemad tüdrukud randmeidpidi klubi roheliste uste poole. "See on minu urgas!" Aru saamata, mida ta täpsemalt mõtles, keidsid tüdrukud end klubi koridorist, üks ühel, teine teisel pool lahket võõrast, kellele otsa vaadates turvamees naeratas ja oma juba hoiatava ettesirutatud käe tagasi tõmbas. "Minge muidugi ja kui meeldib, tulge tagasi!" oli mees varem kuulutanud.

Nii seisid tüdrukud klubis, mees nende tagant kadunud, soomlaste Iconcrash laval mängimas.

"Vot see oli vedamine. Vaheal peab ju vedama ka," ütles Nele mulle. Just nii. Alati on nende soomlastega alguses keeruline ja pärast topelt tore.

Istudes juba põranda kõrgendatud osa äärel, paari meetri kaugusel lavast, tõmmati meid tantsima. Tõmbajaks umbes kolmekümnene dessides ja T-särgis vene mehike, kes pool ajast näites meile thumbs-up ja ülejäänud ajast sasis meie juukseid. Ei - nii südameid ei võideta.

Aga bänd oli väga palju parem kui lindistatud versioonis. Pärast neid sisustati aeg ja ruum industrialiga. Alguses rohkem meelepärasemaga, pärast veidi vähem. Aga oi kui hea oli ikkagi.

Umbes 2.30 lahkusime ning vähem kui tunni aja pärsat leidsime end Rüütli ärikeskuse nurgal vestlemas kutiga, kes püüdis meid takistada koju minemast. Veel paari minuti pärast tuli sama tüüp putka juurde, kust ma oma Coca just saanud olin, ja ahhetas, et jälle meie. Siis küsis mitte Veiko (kes tatsas ka sinna ja tutvustas end rõõmsalt), vaid toosama tüüp, Veiko sõber, kes kuhu koju ja miks läheb. "No miks?" - "Hilja on. Pidu läbi." - "Eeeei, pidu alles hakkab!" hõiskas Saku on Ice'i käes loksutav noormees. Veiko kiitis takka. Kui me lõpuks ütlesime sajandat korda ei nende pakkumisele mind autoga teisele poole silda ja Kuldse kodu juurde viia, asusin jalgsimatkale koju - taksosid pole kunagi siis, kui vaja, ja on, kui kodu on 2,5 bussipeatust eemal.

Üldiselt mõnus oli. Ja koju jõudes und ka ei tulnud. Kirjutasin selle teksti ülal märkmikusse üles ja siis kuulasin veel pleierist natuke muusikat vastavalt tolle õhtu teemale. Ja siis tekkis isu veel ühe väiksemat sorti industrial-metal-peo järgi. (A)