time is running out

Now that's what you call a lazy day - ärkad kell 1, sööd, vahid musakanaleid ja õhtupoole venitad end autosse ja toidupoodi.

6 aastat ja rokiajalugu. Vähemalt nii väitis naine VH1 "Behind the Music" saates, kui lõpetas jutu Guns'n'Rosesist. Kurat, kui välja jätta kõik need jamad, tülid, overdose'id ja muu shit, siis need mehed ikkagi jätsid selle võrdlemisi lühikese ajaga endast sellise jälje, et siiani pole üle saadud veel. Praegune GnR pole ikka see ju. Ja kõige kurvemaks teeb see, et neid ei näegi ilmselt iial enam nii nagu siis, kui bänd nime juurest minema kõndis. Minema nagu Axl lavalt, aga väikse vahega - igaveseks.

Ja ma siiski vist olen liiga pehmeke, kui selle saate jooksul vähemalt neli korda klomp kurku tõusis. Damn, stop killing yourselves! Tõesti, no ikka vastik on kuulata-vaadata meest, kes tunnistas, et all he tried to do was to kill himself. Niuks.

Vähemalt pärast seda saadet oli veel rokim saade. Rock Honours. Väga-väga-väga hea oli näha Queeni (küll tänapäevases vormis), Judas Priesti, Def Leppardit ja Kissi.

"There was only one Queen." Jah, ja kõiki teisi on ka vaid üks. Kahjuks. Sest praegu tahaks neid kõiki näha.

Erm...raadiost hakkas just praegu GnR "Knockin' on Heaven's Door". Ohoi. Räägi veel...