"...indifference to the cold realities of life..."



Sellest on juba aasta. Sellest on alles aasta. See oligi aasta tagasi. (Oh, jah, ma tean, et ma räägin sellest ilmselt natuke liiga palju täna ja võib-olla omistan sellele liiga suure tähtsuse. Pole vaja lugeda, ma niisama natukene...meenutan.)

Jah. Praegu aasta tagasi oli, hmm, kes oli laval? HIM? Vägagi võimalik, ma ei mäleta enam kellaaegu. Ilmselt olid nemad või siis see tobe DJ. See polegi nii väga oluline vist. Lihtsalt kell seitse õhtul aasta tagasi ma sain aru millestki. Ma ei mäletagi enam, millest just, kuid äkki sellest et on mõtet unistusi püüda. Või mis unistus too koht ikka oli. Ta saigi reaalsuseks. Liiga heaks. Ja liiga suureks.
Isegi seal kaugel ja kõrgel istudes oli kõik omal kohal. Oli see ärevus ja olid need tunded ja kõik. Sest loo järgi hüpata võid sa ka rõdul ja kas või tooli peal istudes. Mõne laulu pärast nutta võib ka pooleldi tooli sisse vajudes ja lihtsalt kuulates. Ega see polegi väga oluline kus või kuidas.
Okei, ma juba tean, kuidas ei viitsi üldse seda soigumist lugeda. See ei tähenda vist mitte midagi. Mulle küll jah, kuid kellelegi teisele...Sest vaadake, ainult tolle õhtu, nende paari tunni tõttu olen ma praegu nii...hull kõige selle järele. Hehe. Aga on ju nii. Läksin ja tulin, aga tulin kahe võrra rikkamana.

No igatahes täna on ilus päev. Täna oli kunagi ilus päev. Ja täna suutsin ma peaaegu terve päeva ainult sellele tagasi mõeldagi. Ajalugu samasugune kui see, mis tunnis ju. Mis siis, et see omab tähendust vaid väheste südames võrreldes raamatu-ajalooga. Keegi tegi kunagi ajalugu, kunagi jah sõditi siin ja seal ja sõlmiti rahusid, mis tõid kõike peale rahu. Aga kui ise endale ajalugu teha...

Ma nüüd kuulan uuesti esimest korda üle nad ja loen uuesti esimest korda oma esimest Mixi.
Head nimepäeva, Anton!


Hyvää iltaa


Once upon a time
I knew something great
Once upon a time
There was a fairytale