You can run away,
Leave your books behind you.

Ma suutsin vale bussi peale minna, et siis peatusevahe jala koju minna, mille jooksul oskasin ma veel musta jää peal vasaku külje peale kukkuda ja see teeb põrguvalu nüüd - vasak pole minu pool -, burgeri viie minutiga alla kugistada, mis oli suheliselt vastik tegevus ilma joogita, paar meili läbi lugeda, üllatuda ja proovi jõuda, kus me õppisime mingi tohutult mõttetu kaanoni ära. Tagasi koju ja jälle arvuti taha - meilidele vastata ja panka ronida ja chattida ja siis end lõpmatuseni masendada teemal tulevik. Miks ma olen nii kuramuse loll ja alles nüüd avastan, et oleks võinud varem liigutada end sel teemal? Ja ega see väga loogiline ka polnud, see, mis ma lugesin. Kuidas saan ma saata 31. jaanuariks ära lõputunnistuse ja hinnetelehe jne? Kas ma pean tõesti ootama pool aastat pärast lõpetamist? Oh, ma võiks ju sedagi teha, kuid mul oleks siis tegevust veel vaja. (Egotsentriline jutt, kuid...pohlamoos) Ja nii ma istusingi poole kümneni ja muudkui ajasin end veel rohkem segadusse ja masendusse. Ja siis ma julgesin emale rääkide. See tähendab, et ma suutsin piisavalt kaua köögilaua taga juhmilt tühja kakaotassi jõllitada, enne kui ta aru sai, et kõik pole korras. Aitäh. Ja ma rääkisingi ja temast polnud ka üldse abi.
Ja siis...Siis ma lihtsalt nüüd istun siin, pisarad silmis, ja ei suuda midagi välja mõelda. See oli nii armas plaan...Ja see võiks ka läbi minna, kuid...Oh ma ei tea.

Nimekiri asjadest, mis mulle tõsiselt muret valmistavad, tuleks lühike, kuid hull. Igatpidi hull. Alustades aastatööst. Oi kuidas ma - ausalt - vihkan praegu seda süsteemi. Ja kui Elmakene kallikene homme õiendama hakkab, siis ma õiendan vastu. Mind enam ei huvita. Noh, muidugi, kui ma tema ees seisan ja tema seal tümitab, siis ma olen nagu vagur talleke, noogutan pead, pilk maas kinni ja luban kõigest väest, kahetsen ja tunnistan, et ma lollpea olen. Sest ta ei anna kunagi mulle võimalust rääkida. Ah kurat. (vabandust...Elma on tore, mina torisen liiga palju)

Üldsegi, miks ma ei saaks teha nii nagu Laura soovitas - võtta kõike kergemalt? Ah, vabandust, ma unustasin, see pole elu seadustes kirjas. Ei õiguste ega vabduste all. Ja kui ma nüüd peaks kirjutama essee teemal: "Kas ühiskond on paha või hea?", siis oh sellest tuleks alles negatiivne üllitis.

Ühesõnaga on mul villand.
Ja ma muidugi kustutan selle asjanduse ära siit kohe kui mu tuju paraneb ehk ilmselt homme.


Huvitav kui kaua on veel see kartus, et need ööd, kui pisarad silmi tungivad, tihedamaks muutuvad...


Ja matemaatika on veel täiesti tegemata täna...