Eile.

Tee nagu tee ikka, vana tuttav koht. Ühtki autot ega bussi ei sõitnud mööda. Hämar oli ka parajalt juba, ei, mis, täitsa pime juba. Ja siis pöörasin ma pea, et vaadata, mis seda laperdavat heli teeb. See oli lind. Ta viskles keset sõideteerida, peksis tiibadega vastu asfalti. Siis vaatas Nele ka tagasi ja linnuke jäi kohe varsti paigale. Ega me ei tahtnud seda vaadata, nähagi oli seda jube, aga siiski nägime. Ja pöörasime pilgud uuesti endi ette ja uuesti taha. Jah, seal ta lebas. Vaene linnuke. Meie meelest polnud tal pead enam... Ta...



Täna.

Kell on liiga palju juba. Nüüd lendab üks linnuke rohkem taevas.
Ja miks jäävad talle geid kogu aeg ette? Ma jõllitasin teda täna nagu vihane siil kui talle jälle pakkus lõbu mõte, et mõni "kaldub normaalsest kõrvale omasoolisuse poole". Hõhõhõhõhõh. Väga naljakas, tõepoolest, ja taunitav, kas pole? Et kõik, mis pole hall mass ja nii nagu oli, oh, ammu, on halb. Meenutaks äkki talle miskil hetkel, et ka palavalt armastatud filosoofide eluajal Vana-Kreekas oli neid ja kuni tänaseni välja. Pidevalt. Jätkuvalt. Võib-olla ma viitsin särada kunagi tunnis, kui ta jälle pihta hakkab, et see ja too filosoofia valdkonnast oli ka "see". Noh, ilmselt ei viitsi ma otsida ja seda ei pasundata ka vist kuskil väga. Oh mis ma annaks kui see oleks Kant olnud. Bittersweet revenge. Or at least the idea of it.
Ühesõnaga head ööd. Või tere hommikust.