Emps tuli enne tuppa ja sirutas käe välja. Oih, shokolaadikomm. Tal on veel jõulukarbist neid. See oli nii lihtsalt armas žest. (Oo, ta aksepteerib z-katusega-tähte, kui meeldiv) Selline lihtne ja armas.

Ja siis ta ütles, et elu on alati elamist väärt, ükskõik mis, ikka saab üle ja ümber sellest pahast. Ma peaaegu oleks vastu vaielnud, aga ma ei hakanud ka. Ta oli nii kindel selles, et äkki ma peaks ka uskuma hakkama...


Lihtsuses peitub võlu, kas pole?


Jaan Kross "Vastutuulelaevas" professor Schmidti sõnades: "Meie peeglid peegeldavad udusid ideaalselt. Meie ise peegeldame oma ideaale üpris uduselt."

On ju nii, et vahel tunned end kui "delfiin, keda on lohistatud lämbumiseni kaua läbi hingamiskõlbmatult tolmuse õhu..."? Aga..."ja kes on viimaks vilksatanud siia tagasi - siia, oma kodusesse basseini. Vette. Omasesse vette."

Ma ei tea, kas ma peaks nüüd hüüdma positiivsus!? või mida, kuid seda ma tean, et Kross oskab kohe. Põrgut küll. Mulle meeldib ta stiil. Ja need sõnaühendid. Oh kuidas ma armastan neid sidekriipsu-sõnasid.
Ma lõpetan - küll Merlilt laenatud, aga - stiilselt:

Kurat.