And i want to be
Where you are
And only to be
Safe from harm
And safe from this all



Poster kukkus just siis kolksti seinalt alla kui ma silmad teist korda hommikul lahti tegin. Oh, mõnus on magada ja üles tõutsa ja...Ai! Õlad teevad valu. Seda ma küll nüüd ei oodanud. Küünarnukk või ranne - olgu, aga et õlad.
Natuke hiljem vaatasin ma seda kuhja pisiasju, mis mu voodil hunnikus koos olid ja mille pärast ma eile oma õlad valusaks tassisin. Täitsa armsad vidinad. Come and get them.
(Merli, su kingitud küünal lõhnab imeliselt)

Ma proovin kunagi oma niinimetatud reisipäeviku ümber kirjutada. Õhtul vist. Kui Charlie mind totaalselt ära ei võlu ja kuhugi mujale ei vii. Aga sinna on veel aega. Üldse ma ei tea, kas on mõtet. Vähemalt siia seda kirja panna poleks vist eriti oluline. Kui paljusid üldse huvitab.
Eks ma nosin siis nüüd hommikusöögiks kartulikrõpse (kell on umbes pool üks päeval) ja kuulan head mahedat muusikat. Ilus klaver ja pehmed kitarrid ja ilus pehme hääl. Oh, hea on olla. Peaaegu täiesti hea. Natukene jääb puudu.

See on vist liiga masendav, et ma üldse ei igatsenud.
Ainus kord, kui ma üldse midagi/kedagi igatsesin oli see tundmatu keegi - jälle seesama vana probleem - laevas. Mitte et meil oleks olnud lõbus teisi oma kohapeal tantsimisega lõbustanud - eriti seda üht gruppi. Huvitav miks see naine meid vaatas kogu aeg. Tal oli valge kampsun. Ja seal oli veel vene maffia - jubedad mehed mustas väljas -, toredat riietumisstiili viljelevad kutid, Mait Malmstenit meenutav mees - ilmselt kuskil kolmekümne ligidal, abielus, vähemalt ühe lapse isa, mõne uuema auto omanik - ja kutt, keda ma vist nägin kokku seitse korda. Ta nägi liiga noor välja, et üksi reisida, aga piisavalt pikk, et olla üle viieteistkümne aasta vana. Muidugi olid seal sätendavate pluusidega soome naised, kes käisid sirge seljaga ringi ja keda võis näha vaid karaoke baari läheduses, niisama isutjad, kes istusidki terve aja akna ääres ja need paarid, kes alati tantsivad tobeda cover-muusika järgi. "Heibeibi, kepassooo!" (seebikakeel)

Bussijaamas istus üks tüdruk, laptop süles ja kuulas pleierit. Teda ei häirinud mitte miski - ei see, et vene poisid ta selja taga iga minuti tagant piilusid tema arvuti poole, et see, et purjus vene mees samas pingireas kõigepealt iseendaga dialoogi pidas ja siis telefonist üht väga tobedat tantsuhitti kuulama hakkas ega üldse mitte miski muu ei huvitanud teda peale arvutiekraani. Siis ta lihtsalt klõpsas heleda Aplle'i kinni, keris pleieri juhtme kokku, pistis asjad kokku, tõusis püsti ja lahkus. Tartu bussile ilmselt. Kell oli umbes üksteist. Ma oleks vahel valmis andma palju, et olla sama rahulik ja natuke omas mullis. Ta paistis nii rahul olevat. Mitte eriti õnnelik vist, väsinud pigem. Siiski.


How does it feel to be among the loosing ones
With your homemade god and his only son

Puuslikud. I like my homemade gods and their only sons. And the holy spirits, too, those spirits, who keep hanging around all the time. Maybe those spirits were the ones who brought those crazy dreams some nights ago. Uueaastaööst alates kolm ööd järjest nägin ma nii tohutult veidraid unenägusid, et neid ei saa isegi naljakaks enam pidada. Lihtsalt natuke häirivaks, hirmutavaks, kohati meeldivaks ja absoluutselt segaseks.
I wonder if I'm among the loosing ones?