Külm on, külm on, külm on, külm on...Väljas. Toas on nüüd hea ja mõnus ja soe ka. Täitsa selline tunne nagu võtaks hea raamatu (noh, Potter kõlbaks ülihästi), haaraks suure tassitäie kakaod, süütaks mõne küünla, poeks voodisse istuma, selg vastu seina, jalad kõveras, ja loeks. Tundide kaupa. Ja siis poeks magama. Hommikul ärkaks siis, kui ise tahan, õues oleks sätendav kumi maas ja päike paistaks veidi. Toas leviks mõnus puulõhn - suurt ahju köetaks siis. Ja hästi pehmetes roosades sokkides kööki tuterdades teeks natuke teed ja võtaks mõne mandariini ja läheks tagasi lugema. Kõik oleks nii hea ja soe.


Ilusad unistused.
Praegu tegelen hoopis saksa keelega - miski tekst nende ülipika karnevali kohta, millest mul, ausalt öeldes, sooja ega külma pole, ja mulle ei mahu pähe, kuidas keegi suudab esiteks kolm kuud karnevalitada ja teiseks on väljas ju külm! Isegi seal on külm. Natuke.
Ah, külm röövis mu ajuraasukese ja normaalse mõtlemise vist ka. See Delfi suur ja pikk artikkel, kuidas külmaga toime tulla, hirmutas veidi. Meile pole saabumas ju nädalapikkust -35-kraadist külmaperioodi. Eks? Samas, kas poleks kordki elus tore pidada külmapühi? Mul pole neid kunagi olnud. Oh kurba lapsepõlve.



kõige armsamale annab ta viimsel hetkel
kõik soojuse, mis veel järele jäänud
pärast külma

Oh, ma ei oska ju tõlkida ilusasti. See laul on liiga ilus (kahjuks, jah, muidugi, soome keeles - muidu soovitaks vägagi)