04 April 2006

I couldn't resist, not today.

Päev nagu päev ikka, eks?

Aga kuu aega tagasi oli lumi maas, päikest oli, aga ikkagi oli külm. Aga mitte väga külm siiski. Talv nagu talv ikka. Ülemere. Olid trepid ja palavus ja klaaskatus. Valu ja närv vaheldumisi ja siis keep-smiling pool tunnikest.
Siis pea tunnike närveldavat marssimist läbi lume ja tuule, mäest üles, mäest alla, üle ristmiku õigele poole. Rahvahulk ja klaasuksed, garderoobitädi ja ekstra sõbralik turva(noor)mees. Ja uksed läksidki lahti, lava oli poole meetri kaugusel, tuju hea ja kõhus keeras.
Peaaegu kaks tundi tohutult head tuju, karjumist ja kaasalaulmist, totraid nalju ja hüppamist.
Pärast sai veel ära ka eksida, natukene, lumehangedesse ja parklatesse. Ja siis keset ööd McDonalds, kinnised toidupoed, külm meretuul, Domino küpsised, natuke toredat lugemist ja raadiokuulamist ning hästi pehme voodi.

Aga täna paistab päike ja ma leidsin esimesed kaks märtsikellukest akna alt. Lumikellukesed olid kõrvalakna all. See hetkeline peatus enne ust ja pilk lilledele tegi tuju kuidagi eriti heaks. Seletamatu rõõm. Lausa nii suur, et eriti positiivne lugu ketrab umbes neljandat korda mängida ja ma jõudsin isegi toas ringi hüpata ja keerelda (stopp! ma ei tee seda kunagi üldiselt, ainult ekstreemselt toredate uudiste puhul)

Kevad?

On nii kerge olla noor
hei rock and roll
On nii kerge hoida kinni
ja kohe lahti lasta

On nii kerge olla õnnelik

Aa, muuseas, kaks peatust linnapoole toimus tagaajamine ja tulistamine :D Pärnu elab!

1 comment:

Merli Vajakas said...

wow
tulistamine
ah et siis sellepärast läks politsei huilates...ja paar minutit hiljem ka kiirabi...oota...aga miks kiirabi linnast tuli. äkki läks hoopis haiglasse? hmmm
mis tulistamine toimus :o