Oi, autouksed olid lahti jäänud. Ups. Okei, lähme sõõõidaaameeee. Enne Mai ristmikku saime Merlist ja Annust mööda. Juhhuu!
"Ma ei teagi, mis kell see buss läheb üldse."
"Poolest on meie peatuses.Kaks minutit on aega."
Oi. "Me ei jõua ju!"
"Mul on tunne, et meil valgusfooriga veab." Nonii. Surnuaiast mööda sõites liigun parempoolse ukse poole, et võimalikult kähku välja saada. Igaks juhuks. Ees kaugel roheline foorituli.
"Roheline tuli võiks püsida. Palun palun palun. Nii palju mul ikka õnne on." Ja hakkas vilkuma...vilgub...vilgub...vilgub. Väike kiirendus ja punasega üle ristmiku (okou), buss ootab oma korda, et pöörata, ülikiire pidurdus kaks meetrit pärast peatust.
"Aire, ära enam kihuta."
"Okei." Naer. Jalutan kerge muigega bussipeatusse. Adrenaliin missugune.

Ja otseloomulikult ei puudunud bussist ka Pärnule omaseks saanud Liiva peatusest peale tulnud üks-kaks purupurjus meest, kellest üks pidas eriti naljakaks nõmeda kurguhäälega iga poole minuti tagant karjuda: "Mõttetu mees!" Ma koostasin oma peas juba kõne, milles suhteliselt suur osa oli sõimusõnadel, aga ei praktiseerinud seda. Nood võivad kiiresti vihaseks saada ja peksa saamine on viimane, mis mul vaja on. Aitäh.

Aga nüüd Sade'i juurde.
Täna oli muuseas viimane koolipäev ja nii toredat õhtupoolikut pole mul juba ammu olnud. Aitäh teile!