Ka üksi on hea.

Keegi on selle uue rattasõidu- ja jalutustee ääres olevale ühele poolikule kivikerale garffiti-värviga punase haakristi suutnud moodustada. Järgmisest kivist oli lausa tükk juba välja löödud. Eelmisel nädalal oli väikese silla ühest otsast punased tellised ära võetud ja need alla ojakesse visatud. Ma ei saa aru, miks selliseid tobedusi vaja teha on? Milleks sodida seda punast haakristi kivile. Kui on vaja midagi öelda, siis tehku seda mingit muud moodi - ei pea ju ometi kõike, mis uus ja vähegi kena, kohe ära rikkuma. *raputab kurvalt pead*

Kohe käänu tagant teest alla minnes aga lausa tungis ninna värske leiva lõhn teiselt poolt jõge. See oli omamoodi väga hea lõhn - värske leib. Mm. Aga samas tuletas see mulle meelde neid juulikuiseid hommikuid, kui varahommikuti, kui päike alles sirasläbi puulatvade, pargi kõrvalt tööle läksin ja varesed pargis kraaksusid ja linn veel magas peaaegu. Siis oli muru roheline, praegu on muru hall ja surnud veel. Aga linnud juba laulavad. Ja päike paistab ka üsna kõrgelt.

Eh, alati kui ma jalutamas käin, tahan kohe kirja panna selle, mida mõtlen, aga millegipärast ei istu ma kunagi maha ja ei kirjuta seda märkmikusse üles. Siis pärast paar tundi hiljem on seda väga veider kirja panna, see ei kõla enam üldse nii hästi.

Miks me ei julge tänaval laulda? Paar head mõtet


This is no ordinary love