Kõll-kõll, kõll-kõll.
"Jaa?"
"Tsau, kuule, sul on homme kirjand, eks?"
"No on. Mis siis?"
"Sa tahad magada ka, eks?"
"Häh?"
"Sa tahad enne kirjandit korralikult magada ka ju?"
"No tahaks küll jah."
"Aa. Ma tahtsin väikest filmikat teha jälle, et...saad sa magada siis või?"
"Kes see seal taha itsitab? Pole vaja itsitada."
"Riks. Aga saad siis?"
"Saan ikka jah, vabalt võib teha."

Väike tolmuimeja-otsimise-paanika, tuba vähemalt neist rullidest puhas. Ja nüüd ma saangi näidata, kuidas primad lõpukirjandiks kohe absoluutselt ei istu eelneval õhtul ninad raamatutes ja meeltult tsitaate pähe õppimas. Tsillata tuleb ka ju ikka, onju, nii et pärast ajast kahju ei hakka, eksju? Homme pitsasse?