Tahaks mõne eriti mõttetu postituse teha.

Nagu näiteks praegu. Kõht valutab ja meeletu hirm mate ees.
Ma taipasin millalgi paar päeva tagasi või täna hommikul, et kunagi oli aega kui palju, ja nüüd on see otsa saanud. Veidi aega tagasi oli aega veel maailma lõpuni, ja nüüd on kõik kokku pressitud. Üks asi teise otsa, kaks korraga ja läbisegi.
Riina ütles koolis täna, et tal on eriti hea meel, et vaid kaks nädalat veel on ja siis kõik. Mul on ka. Hetkel ma tahaks, et kõik see läbi oleks juba. Ja siis, pärast, pärast tahaks tagasi kõike seda.

Praegu tahaks tagasi KUMU viiendale korrusele sinna akna äärde, kust paistis meri. Vaataks sealt lihtsalt aknast välja ja puhkaks veidi. Või läheks hoopis mere äärde jalutama.
Ma tean, et peab nautima seda, mis on praegu, aga millegipärast on minevik parem ja tulevik, kuigi segane, ka mingis mõttes toredam.

Ühesõnaga, ei, kahe sõnaga: head õhtut!

Miks mul ei lasta karjuda, kui mul on halb olla?