Eile tahtsin mingeid mõtteid kirja panna, aga need on praeguseks enamuses ära ununenud. Tüüpiline, eks?

Igatahes jalutamas käisin koos pleieriga. Tore oli. Vähemalt pool teed ehk siis silla poole, tagasitulles puhus külm tuul näkku.
Kalureid oli jõel vist sadade kaupa. Istusin seal parvedena, üksikult, kahekesi, istusid ja ootasid ja äkki külmetasid ka. Muidugi külmetasid, tuul pidi jõel veelgi hullem olema ju.
Siis ma mõtlesin, et kui kerge oleks lihtsalt jääle astuda ja keset jõge minna ning lihtsalt niisama vee alla vajuda. Ja ongi kõik.
Siis ma avastasin, et kõik on kuidagi jube hall. Jõejää oli hall, taevas oli hall, puuoksad olid hallid, teegi jalge all tumehall, välja arvatud need kohad, mis veel lume ja jääga kaetud olid. Mustad puutüved ja varesed, kahtlast rohekat värvi vesi tee kõrval kraavis ning midagi kollakat kraavipervel eraldusidki ainult hallist. Kajakad kriiskasid jõe kohal.
Ots ringi ja koju tagasi. Külm tuul otse näkku nagu karistuseks. Äkki oligi?
Ma mõtlesin, et kui ta laulis: "I'm born a rebel with the neck in the noose," siis kas ta teadis või aimas ette või...

Oh vahet pole. Neid mõtteid lendas nii palju peast läbi, et üldse ei mäleta enam. Mingil hetkel alles minnes ma küsisin endalt, kui mitu korda ma veel niimoodi saan sinna jalutama minna. Mõne ehk veel saab.

"Arukas blondiin" on eriti vahva film. :D
Ja siis ma mõtlesin veel, et peaks sellegi bloginduse ära lõpetama...