05 April 2006

Grafomaan.

Ma ei saa matemaatikast aru. Isa ka ei oska just seda teemat. Nii me kahekesti istusime mu voodi äärepeal ja nuputasime, kuidas vandekohtunikke või luulekogusid jagada. Natuke oli küll arusaadav, aga töö ajal pole aega ühe ülesande kallal kaks tundi mõelda, eks? Novot. Ära sain vandekohtunikud jagada, aga sellist süsteemi üksi kodus välja nuputada on lihtsalt liiga neetult raske. Vabandust, aga seda pole meile küll mitte mingil moel kunagi vaja. Ehk kallid matemaatikaõpikute või -õppeprogrammide koostajad võiks natuke mõelda selle üle, et kombinatoorika (ja ilmselt veel hullem tõenäosus) võiks ka kuuluda elementaarmatemaatika asemel kõrgema matemaatika hulka või vähemalt mitte kooli kohustuslikku programmi. Ah et aitab arendada mõtlemist ja loogikat? Tekitab hoopis alaarenenud idioodi tunde.

Ma ei saa aru, miks ämblikud minu tuppa peavad ronima? Ma suutsin isa teate järel murdosa sekundiga jalad voodiäärele tõsta ja natuke kisada. Siis põrnitsesin ma seda elukat toolijala all. No kui see pole suur ämblik, siis...Jah, jah, Austraalias on veel suuremad ja siin pole nad üldse mürgisedki. Aga kui 3 sentimeetrised mustad paksud jalad *vaatab laua alla igaks juhuks* hullud pole, siis ma ei tea, mis on. Vabandust veelkord, aga ma kardan neid elukaid. Ma tõsiselt kardan. Ma oleks nutma hakanud peaaegu, ausalt. Paanika vist. Paranoia ka mingil määral. *uurib lauaalust*

Ma ei saa aru, miks ma veel bioloogiat ei õpi ja seda toksin hoopis? No kus on aru??

morbiidne mutt nr 1 - kardab meeletult ja on vihane enda peale

special needs

1 comment:

Merli Vajakas said...

vähemalt said placebo-süsti :)

matet ma ei osanudki...nagu...üritasin...aga ei saa lihtsalt aru, millist ma kasutama pean :S