Just a quicky.


Süda ikka väriseb veel sees ja kõhus keerab veidi. Nii abitu oli seal seista, käed musta tekstiilivärviga koos, peas tuhat mõtet, nende hulgas küsimused, kas helistada kiirabisse, peaks helistama vanematele, Tiidule, appi. Margitil oli langetõvehoog. Esimene tema elus. Esimene minu elus. Ma kartsin nii meeletult ja palvetasin millegi või kellegi poole, et temaga kõik korras oleks, sest me ju ei teadnud, et tal see haigus on. Muidugi sai kõik korda. Aga kas kiirabi ongi mõeldud selleks, et sel läheks viisteist minutit aega, et abipalujateni jõuda? Ma ei vaadanud küll kella, aga aega ikka läks. Oh, ma loodan, et praeguseks on temaga juba kõik korras ja et tal kodus veidi parem hakkas.
Merli, ma loodan, et sa annad mulle andeks, et paaris kohas väheke üle piirjoone läks värv. Mul käed värisesid natuke. =(

Jalutada oli ka mõnu paar tunnikest pärast tarbekunsti lõppu. Rannas ja linnas. Oh...soojaks on läinud, aga käed ikka veel külmetavad.

ps - Rüütli tänavat mööda ei kihutata - kihutata! - autoga!!!


I'm still right here, giving blood, keeping faith but I'm still right here